/nginx/o/2020/07/29/13240296t1he89b.png)
/nginx/o/2008/04/26/36131t1hc809.jpg)
Postimees.ee jätkab koostööd ajalookultuuri ajakirjaga Tuna, avaldades värskes numbris ilmunud artiklite lühikokkuvõtteid. Seekordse Tuna esseerubriigis kirjutab ajaloolane Jaak Valge, kuivõrd tinglik ja silmakirjalik on tänapäeva demokraatia.
Jaak Valge: silmakirjaühiskonna lõpu eel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks Tallinna-Kuressaare liini bussijuht kolistas oma peaaegu tühja ja ajagraafikust eespool oleva sõiduriistaga läbi kõik peatuskohad, ent jättis kohusetruult maha reisijad seal, kus peatust ette nähtud polnud.
See eeskujulik bussijuht oli siiski mõneti närvilise olemisega, mida võis võib-olla põhjustada kusagil kummitav ebamugav teadmine, et algselt oli bussiliini sisseseadmise eesmärgiks reisijate vedamine.
Selle bussijuhi käitumisega võiks iseloomustada terve Eesti ühiskonna käitumist iseseisvuse teisel aastakümnel, ning mitte ainult Eesti, vaid lääne ühiskondade käitumist üldse.
Probleem ei ole ainult vahendite muutumine eesmärgiks, nagu eespool kirjeldatud bussijuhi puhul, vaid põhiväärtuste devalveerumine.
Demokraatiat käsitleme nüüd pigem loosungina, millega õigustada oma väärtuste või õigemini väärtuste puudumise pealesurumist teistele.
Colin Crouchi raamatu «Post-Democracy» põhisõnum on, et ehkki mehhanismid ja demokraatia on olemas, on võim tegelikult koondunud kitsa eliidi kätte.
Eesti president räägib demokraatiast ja vabadusest, aga kui suhetest Kasahstani diktaatori Nazarbajeviga võivad võita Eesti transiidiärimehed, pole väärtused enam olulised.
Eesti poliitik ja tippsotsioloog Marju Lauristin pidas taotlust korraldada referendum eurole ülemineku kohta koguni provokatsiooniks. Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond – ainus Eesti partei, kus demokraatia juba nimes esile tõstetud, õhutab aktiivselt koostööd diktatuuri-Hiinaga.
Demokraatia matkimine – valimiskampaania pseudoteemad, väärtuste kaotus, tegelikest probleemidest rääkimisest hoidumine, nendest rääkijate süüdistamine reeglitest üleastumises – annab ka esindajate valimisel demokraatiat imiteerivaid tulemusi.
Nii nagu Nõukogude Liitu 1970. ja 1980. aastatel, on tänaseid lääne ühiskondi laostanud varjamatu silmakirjalikkus.
Kuigi globaliseerumise USA versioon on tänaseks ummikusse jõudnud, pole see, nagu ükski teine ajajärk, möödunud positiivseid teadmisi jätmata.
Uus maailm on märksa avatum ja langenud rassiliste stereotüüpidega. Selles maailmas, kus rahvuste kõrval on võtnud koha sisse need, kes peavad end teadlikult multikultuurseteks, pole natsismil kohta ning reaalse maailma silmakirjalikkusest hoolimata pole mõne rahvuse tõstmine teistest paremaks ideoloogiana enam võimalik.
Uus rahvuslus saab küll olla vasakpoolne, kollektivistlik nagu varasemgi, kuid erinevalt varasemast ka intellektuaalselt avatum ja tingimusteta demokraatiat, võrdõiguslikkust ning teiste rahvaste õigusi ja eripära nõudev.
Püüdlus kestva õigluse ja avatuse poole ei ole kuidagi konfliktis rahvusliku omapära tunnistamisega.
See, mida me näeme viimasel kümnendil, ei ole kogu inimkonna kriis, vaid ühe tarbijalikuks, ebademokraatlikuks, ebaõiglaseks ja silmakirjalikuks mandunud eluviisi kriis.
Eestile teeb ülemineku ühest mudelist teise ohtlikuks meie avatud geopoliitiline positsioon, mistõttu on eriti oluline hoida silmis eesmärke, mitte vahendeid.
Võib-olla teeb tulevaste muutuste ebamugavuste talumise kergemaks teadmine, et nii nagu Nõukogude Liidu edasikestmisel, pole ka käesoleva mudeli tulevikus meie jaoks kohta.