Ahto Lobjakas: jõulumaa

Foto: Repro

Vabadus on meeleseisund, mitte koht maakaardil. Et tõeliselt hinnata seda, mis on, peab teadma, mis tähendab selleta elada. Paradoksaalselt oli elu NSVL-is selles mõttes rikastav kogemus, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Ma pole kunagi olnud nii vaba kui 1989. aastal. Maailm pole tundunud kunagi nii vahetult hoomatav kui 1989. aastal. Eksistents oli paljas soonte ja kõõlusteni. Nagu ta oli seda olnud esimestest Nõukogude Liidus elatud teadlikest hetkedest alates. Elus polnud midagi ebavajalikku, sellest oli eemaldatud kõik kõrvaline (välja arvatud Soome televisioon, mis hoidis sidet teise reaalsusega).

Oli kordumatult reljeefne õige ja vale tunnetamine kõiges. Olid meeleheide ja masendus – esimest korda kusagil 15-aastaselt, mil koitis kogu oma õuduses võimalus, et ülejäänud elu võibki mööduda Nõukogude Liidus, sooned ja kõõlused paljad.

Aga oli ka lootus, sügav ja veendunud, et selline absurdne eksistents ei saa kesta igavesti. Oli inimesi – nagu mu isa –, kes teadsid pärast Gorbatšovi esimest kõnet 1985. aastal, et asjad vana moodi edasi minna ei saa. 1988. aastaks olime kõik vabad. Vähemalt niivõrd kui vabadust saab defineerida hirmu kaudu seda kaotada.

Mu ümber oli lapsena palju naeratavaid, sundimatu olekuga, lahkeid ja avala pilguga täiskasvanuid. Enamjaolt mu vanemate lähedased sõbrad, andsid nad mulle aimu sellest, mis elus midagi väärt on ja mis ei ole. Koolid, milles ma käisin, ei olnud ei hingelt ega vaimult midagi, mille pärast ma peaksin täna häbi tundma. Inimlikkuse kaotus ei olnud ka enne 1985. aastat mitte norm, vaid erand. Inimlikkusest lahtiütlemine nõudis tahet ja teadlikku pingutust. Inimsusest tuli loobuda. Loobumist tuli õigustada nii enda kui teiste ees.

Seegi järjestus rõhutab seda, mis oli esmane, mis teisene. Kes ei mäleta, lugegu Solženitsõnit.

Muidugi oli inimesi, kes ohvritena süsteemile alla vandusid ja oma vabadusest loobusid. Nemad  elavad selle traumaga tänaseni. Aga enamik tõmbus surve all lihtsalt tagasi, lootust kaotamata, eluisu kaotamata, et olude leevenedes äraantu jälle tagasi võtta. See on kogu Eesti lugu aastal 1945–1991. «Süsteem», suur ring, ei pääsenud kunagi väiksemasse ringi.

Igapäev oli enamiku jaoks meist ideoloogiavaba tsoon. Piltlikult öeldes kuulusid ühele ringile jõulud ja teisele näärid. Kui need kaks kokku said (nt jõulupuu paistis läbi kardinate tänavale), võisid järgneda pisarad. Mis oli peamine: süsteem ei võitnud. Võimatu on ette kujutada eestlast, kelle jõulud oleksid kuidagi «nääristunud» (siis polekski nad ju olnud jõulud).

Selle mõtte absurdsust on kõrvalseisjale raske, kui mitte võimatu kirjeldada. Eestist sai Vene ajal jõulumaa palju sügavamas mõttes, kui seda on jõulude kõlaline sarnasus inglise Yule või rootsi Jul’iga (mis võivad vabalt olla soome sugu laenud).

Need on elu paradoksid, mis võivad üllatada (ja šokeeridagi) neid, kes ei elanud Eestis enne 1991. aastat. Või neid, kes end hiljem kiirelt läände «unustasid». Ja on kaotanud selle alateadliku teadmise, et vabadus on meeleseisund, mitte koht maakaardil. Et tõeliselt hinnata seda, mis on, peab teadma, mis tähendab selleta elada.

Paradoksaalselt oli elu NSVLis selles mõttes rikastav kogemus. Meil on teadmine, mida neil ei ole. Muidugi oleks parem, kui meil seda teadmist ei oleks. Aga me oleme need, kes me oleme – ja mitte seetõttu halvemad kui need, kes me ei ole.   

Tihti on vastupidi. Vabaduse jaoks on inimeses alati ruumi, teab igaüks, kes on lugenud Jorge Luis Borgest. Või Aleksandr Solženitsõnit, kelle «Esimene ring» kaardistab vabaduse kapillaare Stalini aja kõige pimedamal ööl suurendusastmes, mis vaimusilmale haiget teeb. Solženitsõnil on poliitvang, kelle suhte armastatud abikaasaga on süsteem taandanud ühele tunniajasele kohtumisele aastas, millest hiljem veel pool ära võetakse. Mida see suhe ei ole, on vaene.

Vabadus tähendab esimeses järjekorras olla määratlemata välise jõu poolt. Siin on kardinaalne vahe klassikalise totalitarismiga à la George Orwelli «1984» (kelle peategelasel on samas paradoksaalselt säilinud täiesti inimlikud refleksid), millega Nõukogude Liit võiks pealiskaudsel vaatlusel sarnaneda. Nõukogude Liit ei asendanud Eestis (ja paljudes oma muudes osades) põliselanike identiteeti. Piisavalt terava pilguga vaatlejad said sellest aru juba 1989. aastal.

Teiste seas Briti mõtleja John Gray, kes ennustas, et Nõukogude Liidust välja astujad määratlevad end rahvuse, usu ja muude kestvate identiteetide järgi, tuues varju alt välja enesemääratlused, mille Nõukogude võim alla surus, kuid mida ta hävitada ei suutnud. Paradoksaalselt olnuks ideaalse (mitte reaalse) homo soveticus’e läände lõimutamine palju lihtsam kui see, mis tegelikult toimus, sest filosoofilises põhiplaanis on homo soveticus valgustusajastu näidislaps – juurteta, võrdne, vennalik ja vaba.

Need, kes näevad tänapäeva Eestis ja tema minevikus vaid vastandust (nt Iivi Masso jeremiaad 10. septembri AKs), teevad Eestist Nõukogude liiduvabariigi ELis. Usun, et see on karikatuur, mida meist keegi ära ei tunne. Hullem on see, et nad teevad ajaloost pildikeste seeria, identiteedist ühemõõtmelise röntgenülesvõtte, inimesest väliste jõudude lükata-tõmmata abstraktsiooni.

Selliselt pinnalt ei saa mõista ühtegi ühiskonda, rääkimata millestki nii komplitseeritust ja vastuolulisest ja samas paradoksaalselt endana kestvast, nagu seda on meie oma. Et tulemuseks on äärmine frustratsioon, on loomulik. See frustratsioon peegeldab laiemat fenomeni, mis tõstab pead neis, kes murranguid mõtestatavad käepäraste lihtsustuste ja üldistustega.

Viimati tehti midagi sarnast 2004/2005. aastal pärast Eesti liitumist NATO ja ELiga,  kui eesti ühiskonna tõrksat soovimatust «areneda» püüti seletada rahva kui sellise vajakajäämistega. Aga nagu siis, pole ka praegu põhjust peeglisse vaadata mitte niivõrd rahval kui neil, kes olemasolevat ühiskondlikku kogemust seletada, tõlgendada ja teed näitavalt seestpoolt valgustada tahavad.

Seda ei saa teha naiivsotsioloogiliselt positsioonilt, et pinnase loomiseks euroopalikele väärtustele on keskmise eestlase minevikule vaja panna tuli otsa kui möödunudaastasele kulule.
Nii ei saa mõista ka Euroopat – ja see on Eesti jaoks väga halb. Teatud mõttes on Euroopa kaugel, aga see pole meie süü (ja see asjaolu annab meile veidi hingetõmbeaega).

Sellel, mida oleme kaasa võtnud Nõukogude Liidust, pole õnneks vähimatki pistmist Londoni «küünilise antihumanistliku nihilismiga». Lääne-Euroopa sõdib atomiseerumisega,  ta on kultuuriliste, kogukondlike jms kooshoiumehhanismide lagunemise üleilmastumise lõiketeral. Eesti on postsovetlik ühiskond, mida ei iseloomusta mitte indiviidi võõrandumine, vaid avaliku ruumi metsistumine.

Meie avalik ruum on võssa kasvanud. Avalikkus ei ole seda veel tagasi võtnud. Avalikkusel puudub veel oskus avalikus ruumis elada. Aga see pole avalikkuse (loe: rahva) viga. Lõviosa süüst on võimupüramiidi tipus troonivail «nõukogudevastastel enamlastel» (Paul Goble), kes on küll minetanud Nõukogude ideoloogia, aga mitte ellusuhtumist. Võim korrumpeerib endiselt ning kõige rikutumad on avaliku sektori kõige võimulähedasemad osad. Mida lähemale rohujuurtele, seda paremaks olukord läheb.

Läänes tunnevad inimesed end avalikus ruumis enamasti koduselt. Vaba eneseteostus teiste inimeste seas on saanud enesestmõistetavaks. Avalik riidemood näiteks on kandja asi, väljenduslaad samuti. Tõsisemalt avaldub sama nähtus naiste võrdõiguslikkuse pealetungis igal rindel ja seksuaalvähemuste kapist väljatulekus.

Ollakse harjutud sellega, et avalik ruum on inimeste oma, mitte Vene aja poolt jäetud vaakum, kus inimesed tunnevad end endiselt ebamugavalt. Igasugune anti-«matslus» (miks üldse norida Matsiga, kes oli ju tubli mees?) saab asja ainult halvemaks teha, pannes üha uusi pidureid eneseväljendusele.

Selline neokadakasakslus ekspluateerib eestlase loomuomast vagurust ja ikestab ta taas süsteemi, mis sest et seekord omakeelsesse. Siit ka aeg-ajalt end peale sundiv paradoksaalne tunne, et teatud Nõukogude stambid on võitmas endale teist elu neis, kes Nõukogude Liitu omal ajal teoreetiliselt uurisid.

«Eurooplus» – kui ta üldse midagi tähendab – ei tähenda oskust noa ja kahvliga süüa või järgida mingeid laiemaid isegenereeritud ühiskondlikke lauakombeid. Lipsuga metslane jääb ikka metslaseks, elagu ta 16. sajandil või tänapäevas. Päris-eurooplus on midagi palju vähem pinnapealset.

Ta on esmajoones vaataja – päris-eurooplase – silmades ja tähendab ennekõike aktsepterimist, et «meie» kuulume «nendega» samasse ruumi ja aega. «Nende»-poolset solidaarsustunnet, mis toimib moraalse imperatiivina nii, et meie hättajätmine rööviks «neilt» osa oma inimlikkusest.

Vaja on jagada «nende» väärtusi. Selleks omakorda tuleb alustada elementaarsest: päris-Euroopa väärtustel pole mingit seost 11. käsuga mitte käituda TV-ekraanil kui «purjus kolhoosnik» (ja esmajoones hääldada selgelt välja nud- ja tud-lõpud).

Euroopa väärtused on rajatud väga pikale ajaloolisele kogemusele, milles maitse ja maneerid kuuluvad fundamentaalselt teise kategooriasse kui vaated ja arvamusvahetus. Sel, mitu silma või jalga sul on, mitu kraenööpi lahti või (minupärast) mitu hammast suus; sel, kas sa kokutad, kähised või räägid liiga kõva häälega, pole mingit pistmist su mõtete sisuga. Kodanikuks, avaliku sfääri vabaks ja õigustega asukaks, teevad sind su vaated, mitte kombekus või (kimääride kimäär) Kinderstube.

Tänapäeva Eestis on president Toomas Hendrik Ilvese võimalik vähene väärtustamine pehmelt öeldes pseudoprobleem. Sotsioloogilises plaanis ei ütle kogu see lugu midagi peale selle, et ilma hierarhiateta ei oska osa meist veel elada. See, mis presidendivalimiste eel toimus, oli TV-debatt, milles tehti seda, mida TV-debattides ikka tehakse – mängiti publikule.

Füüsilist vägivalda ei olnud, kätekõverdusi samuti, otseseid isiklikke solvanguid ka mitte. Oli retoorilist kemplemist, mõned teravad torked ja paar põhimõttelist vastasseisu. Osavam selles mängus sai kiita, kohmakam laita. Nagu Euroopas ikka. Kõik muu on ameerika keeli «halb kaotamine». «Purjus kolhoosnikku» oli debatis sama vähe kui, ütleme, «seia sattund lillekest».

Vene aeg oli Eesti jaoks kannatus ja katsumus. Kannatus õilistab, paneb proovile, toob fookusse selle, mis on kestvalt oluline. Nii nagu vaesusse langemine ei tee inimestest automaatselt asotsiaale, ei teinud Nõukogude periood eestlastest kõlblusinvaliide.

Katsumusel oli karm hind nende jaoks, kes rõhujale vastu astusid või muul viisil tema ohvriks langesid. Oma ebainimliku hinna maksid kõik need, kellele ei antud võimalust oma vabadust väljapoole elada.

Aga see ei teinud kannatajatest halbu inimesi. Kes väidab vastupidist, võtab endalt muu hulgas võimaluse mõista üht kõige olulisemat etappi meie ühiskonna ajaloos: aastaid 1987–1991, laulvat revolutsiooni ja seda, miks avaliku arvamuse küsitluste algusest saadik tahtis iseseisvust vankumatult ligi 99 protsenti eestlastest.

 Nihilism pole mitte «õigete» väärtuste puudumine, vaid valikuliselt tõlgendatud väärtuste rakendamine millegi muu, enamasti poliitilise eelistuse või ideoloogia vankri taha. Midagi sarnast tavatseti teha Nõukogude Liidus. Nihilism apelleerib vaikivale enamusele, kelle suhu saab panna mida iganes – ilma et selles tuleks veenda vabu inimesi nende jaoks kohasel moel.