Jan Kaus: ma ei tea

Jan Kaus. Foto: Erakogu

Elame tõeliselt põneval ajal. Hiljuti liikus meedias kaks huvitavat uudist. Esiteks avaldati humanistliku kiriku manifest, mis muu hulgas rõhutas vajadust väärtustada «vaimset ja vaimulikku mitmekesisust». Sellega paralleelselt ilmus uudis, et prantsuse teadlased «registreerisid valgusest kiiremini liikuvaid osakesi» – neutriinosid, mille liikumiskiirus ületas napilt 300 000 kilomeetrit sekundis.

Esmapilgul ei tundu nende kahe sõnumi vahel olevat otsest seost. Pigem vastupidi – kirik/religioon ja teadus tunduvad asuvat ühe mõttelise sirgjoone kahes otspunktis. Ometi on seos olemas.

Marek Strandberg kirjutas hiljuti, et «teaduse meetod ei võimalda ega saa iialgi võimaldama absoluutseid väiteid, vaid ikka ja ennekõike muutuvat teadmist». Ma pole kindel, kas kõik teadlased selle väitega nõustuksid, kuid asjaolu, et miski on siiski võimeline liikuma valgusest kiiremini, kinnitab Strandbergi sõnastust.

Tähenduslik on see, et humanistliku kiriku manifestist kõlab läbi samalaadne valmisolek arusaamaks, et teadmine võib olla muutuv. Tõsi, manifestis peitub ka ilmselge vastuolu – rõhutus, et piiblit «tuleb vaadelda ajaloolises kontekstis», kuigi samas on tegu ka «Jumala ilmutusega».

Küsimus on sel juhul, kust jookseb ajaloolise konteksti (st muutuva teadmise) ja igavikulise ilmutuse (muutumatu teadmise) piir. Kuid tundub, et manifesti kannab valmisolek loobuda absoluutsest tõsikindlusest.

Tõsikindlus on atraktiivne, see «müüb». Tõsikindlus on lihtne, selge, peeneid erisusi hülgav, ühestest üldistustest tõukuv ja seetõttu on seda ka kerge võimendada. Samas on selge, et igasuguse maailmataju kontekstis moodustavad tõsikindlused vaid ühe osa, tihtipeale selle äärmuslikud alad.

Mäletatavasti võimendus selline efekt 2007. aasta aprillirahutuste kontekstis, mil kõige enam said sõna just konflikti tõsikindlad ja vääramatud äärmused (kes kummalisel kombel just oma jäiga hoiaku tõttu teineteisega üsna suurel määral sarnanesid). Sama asi tundub tihtipeale käibivat ka metafüüsiliste küsimuste avalikus arutelus, milles kipuvad domineerima otspunktid – tõsikindlad kristlased ja tõsikindlad ateistid.

Tõsikindlusele on aga olemas alternatiiv, mis tõsikindluse vaatepunktist võib paista ohtliku leigusena, elamisena vaimses soos. Seda võib-olla tõesti juhul, kui metafüüsilisi küsimusi ei tajuta keskseina, elu olemust sügavalt puudutavana. Tõsikindluse alternatiiv hoidub selgetest valikutest.

Mullegi tundub kristlik kirik/õpetus tõepoolest eelkõige «ajalooline», kuid see ei tee minust ateisti. Tihtipeale tunnen tõsikindla ateistliku retoorika suhtes samasugust distantsi kui tõsikindla kristliku retoorika suhtes – rääkimata sellest, et sageli ei eristata kristlust rünnates ateistlikku ja antiklerikaalset vaatepunkti.

Ometi on nii kristlikul kui ka ateistlikul maailmavaatel (ja nende kõikvõimalikel vahevormidel) argumente, mida tasub vähemalt kaaluda. Kui tõsikindlus lähtub tõest, siis ettevaatlikum positsioon, mida esindan teiste hulgas mina, näeb tõdedes hüpoteese; väiteid, mis võivad olla tõesed, kuid ei pruugi.

Eelöeldu illustreerimiseks võiks mõelda näiteks sõnale «kokkusattumus». Iga inimene oskab täita seda sõna sisuga, eeldatavasti on kokkupuuted kokkusattumusteks nimetatavate ilmingutega üldised. Iseasi aga, kuidas kokkusattumust mõtestada. Usklik inimene võib rääkida tähenduslikust kokkusattumusest. Ateist võib rääkida juhuslikust kokkusattumusest. Mulle tundub, et mõlemad on võimalikud.

Mõlemad on võimalikud, kuid ometi ei leia ma endast tõsikindlust langetada otsust ühe või teise – või kolmanda – valiku kasuks. Mingis plaanis on kõik hüpoteesid võrdväärsed (ja siin ilmneb ka vist üks joon, mis kristliku maailmavaate juures ateiste kõige enam ärritab, näidates ühtlasi, et arutelu ei käi sageli mitte teljel usk versus uskmatus, vaid kirik versus riik/ühiskond). Kuna humanistliku kristluse manifest kutsus üles laiapõhjalisele diskussioonile, tahaksin meelde tuletada, et ka teadmatus võib olla teadlik ja tahtlik valik.

Mida see tähendab? Oskan seda kirjeldada eelkõige isikliku kogemuse kaudu. Üks mu elu metafüüsilisi pöördepunkte leidis aset 1998. aasta 31. augustil, mil astrofüüsik Enn Kasak näitas rühmale huvilistele hilissuvist tähistaevast. Sealt sai alguse mu huvi astrofüüsika ja kvantmehhaanika vastu.

Kuigi see on amatööri huvi, mille mõnedki järelmid ajaksid teadlase ehk vaid muigama, olen tänulik vaatepunkti nihke eest, mille Kasaku juhitud öine ringkäik esile kutsus. Avastasin, et ime pole midagi erandlikku ega haruldast, ime on hoopis pidev, asudes otse meie peade kohal. Valgusreostus, tsivilisatsiooni valgus, mis varjab kõiksust, sümboliseerib mu meelest tabavalt klammerdumist maapealsesse ja igapäevasse. See paneb unustama, et tähistaevasse vaadates on uudishimust imetluseni vaid üks samm.

Kui hakata öist tähistaevast pisut põhjalikumalt uurima, selguvad hämmastavad mastaabid. Näeme tähti, mille just praegu silma võrkkestale jõudev valgus hakkas nende pinnalt liikuma ajal, mil Caesar seisis Rubico kaldal või ehitati Semiramise rippaedu; ning mõnigi neist täppidest on nõnda suur, et kui asetada selline täht Päikese kohale, jääks maakera tähe sisse.

Neil imetlusväärseil ajalis-ruumilistel mastaapidel on üks põhiline omadus: inimmeelel on seda kõike raske haarata, ette kujutada. Universum on sama imeline ja haaramatu nagu jumal(ik) paljudele usklikele.

Ta avardab silmapiiri, aga annab kätte ka silmapiiri paratamatud piirid. Vaadates kõrvalt teadusliku vaate järjestikusi avastusi – relatiivsusteooria, singulaarsusteooria, varjatud aine ja varjatud energia jne –, on mu meelest mõistlik eeldada, et Universum jääb ikka veel ja nüüd eriti vähemalt osaliselt varjatuks – ja seegi on imeline.

Muidugi, empiirik võib kirtsutada sellise sõnastuse peale nina – ka kõige võimsam teleskoop pole kusagilt avastanud veel jumalat jne. Selline väide paljastab vaid kristluse mõistmise vana probleemi: metafooride sõnasõnalise tõlgendamise (meenub Veevalaja tähtkujus asetsev Helixi udukogu, mida nimetatakse Jumala silmaks).

Samas võib lähtuda just teaduse edusammudest: näiteks nullpunktiväljast, mille koguenergia arvatakse olevat 10 astmel 40 korda suurem kui kogu mateerias peituv energia. Nullpunktivälja olemasolu «viitab tõsiasjale, et kogu universumis leiduv energia on omavahel ühenduses lainetega, mida leidub igal pool ajas ja ruumis ning mis võivad kanduda lõpmatult kaugele, sidudes universumi ühe osa teiste osadega», nagu kirjutab raamatus «Väli» Lynne McTaggart, jätkates: «Kui elusolendid taanduvad lõppkokkuvõttes väljaga interakteeruvateks laetud osakesteks, mis väljastavad ja võtavad vastu kvantinformatsiooni, siis kus inimene lõpeb ja algab ülejäänud maailm? Kus asub teadvus – kas see on meie kehasse kapseldunud või paikneb «kusagil väljaspool» ehk välja sees?»

Kuigi see võib tunduda kvantmehhaanika kastmisena new-age-retoorikasse, lähtub McTaggart just teaduslikest katsetest ja avastustest (näiteks mälu, telepaatia ja muude inimmeele atribuutide uurimisest), esindades omal moel hoiakut, mille prantsuse teoreetik Paul Bourget sõnastas XIX sajandi teisel poolel nii: «Iga nähtus on osa mingist kogumist, mistõttu nähtuse mõistmiseks tuleb taastada mõttes see kogum, millesse ta kuulub. See kogum omakorda seostub teise kogumiga, mis seostub kolmandaga, ja nii edasi kuni lõpmatuseni, nii et miski universumis ei ole eraldiseisev ja me peame käsitama loodust nähtuste lõpmatu astmestikuna.»

Kust tuleb kindlus eeldada, et asume viimasel astmel, et meie pilk haarab kõiki kogumeid ja kõikide kogumite kõiki tahke? Teadlik teadmatus sisaldab selles vaates ka positiivset võimalust, peaaegu teadmist, mis kõlab lühidalt nii: midagi on veel.

P. S. Mul on sõbrad, kes elavad onkoloogiahaigla lähedal. Nad on suhelnud vähihaigetega, käinud nendega omal algatusel rääkimas ja neid lohutamas ning pannud tähele, et surija keha eest hoolitsetakse märgatavalt rohkem kui tema hinge eest. Ma muidugi ei tea isegi seda, kas eksisteerib kehast lahutatav hing, kuid mu meelest on hingehoole määr meie ühiskonnale oluline väljakutse. Pilk taevasse teeb selgeks, kui väeti on inimene – juba puhtalt füüsilises mõõtkavas, rääkimata teadmistest. Siin võiks tulla mängu kaastunne.

Tõsi, kõigepealt peaks jõudma üldisema «avatuse» ja «sallivuseni», nagu on kirjas ka humanistliku kristluse manifestis. Selles suhtes oli lohutav lugeda üsna ägeda ateisti Martin Välliku reaktsiooni manifestile, kus ta tervitab kõiki üleskutseid sallivusele ja avatusele, «tulgu need siis usklikult teoloogilt või uskmatult teadlaselt». Aga kui sallivus ja avatus tähendavad eelkõige talumist erinevuste kaudu, siis kaastunne kaasaelamist erinevustest hoolimata, teispool erinevusi. Kaasaelamine neile, kel on raske, võiks olla me elamises rohkem kohal.