Martin Kala

FOTO: SCANPIX

Kolumnist Martin Kala kirjutab, et naeru­väärne on Palestiina küsimuses rääkida «rahuprotsessist», kui kogu regioon on revolutsioonilises meeleolus.
 

Loen endise Reutersi Kairo korrespondendi Johnny Westi raamatut muutustest regioonis. Jutuvestja kirjeldustes seguneb tema enda suuresilmne uudishimu hämmastavate detailidega.

Ajakirjanikuna ei aja West jälgi mitte sotsiaalvõrgustikes ega koloniaalhotellide vestibüülides, vaid viibib sündmuste keerises, eksleb Tuneesia räppmuusika raadiojaamades ja Liibüa rannikuäärsetes antiikkreeka varemeis, külastab kohalikke Aleksandria leivategijaid ning Alžeeria vürtspoodnikke.

Jälle kord maailmas ei lasknud demokraatianälg kõhul iseenesestmõistetavalt edasi koriseda. Araabia revolutsioonilainet on huvitav jälgida, kuna tegemist on uut sorti jõuallikaga: geopoliitilisele kaardile jättis turgutava jälje inimene tänavalt. Tuneesia ja Egiptuse autokraadid tõugati troonilt, juba korraldati kohati uued valimised, üüratus võitluses pagendati Gaddafi, muutusi tõotavad kärarikkad vastuhakkamised Süürias ja Jeemenis.

Araabia kevad mõjutas tugevasti meeleolu ka oma piiride taga, kuid meelehärmi teeb tänaseni Iisraeli-­Palestiina konflikt ja farss ÜROs läinud nädalal. Ülestõusude algusest on ­Lähis-Idas palju liiva tuulde lennanud, muutumatuna jääb aga diplomaatide sõnavarasse «rahuprotsess» – läbirääkimiste kahekümneaastasel ajalool on tõeline vanadusepitser.

Miks ei paista kellelegi korda minevat, et ajal, kui kogu regioon on pahupidi pööratud ja joonistumas on hoopis uued mängureeglid, on üsna mõttetu rääkida uutest «rahuläbirääkimistest», isegi kui ideaalis oleksid need parim viis lõpliku lahenduseni jõudmiseks?

Mainitud «muutused ümbruskonnas» on vaid kehv sõnakõlks, raisatakse väärtuslikku energiat uuele rahuprotsessile, mis on praeguses poliitkliimas muutunud veelgi kaugemaks kõrvalnähuks määratule konfliktile.

Iisraellased võivad küll teistega araabia kevade teemadel arutleda, kuid enamikule neist seostuvad Lähis-Idas puhkenud rahvarahutused pigem külmade tuuleiilide ja sügisnukrusega. Miks?

Juudiriik on hirmul, et hiljutisi araabia revolutsioone jälgides võib maailma «lisanduda ilmselt vähem Eestisid ning rohkem Türkmenistane», kui kasutada Taani Århusi ülikooli politoloogi Georg Sørenseni sõnu (PM 24.05).

ÜRO hääletuse eel tekkis lääneriikides midagi paanikalaadset. Olgugi et (välisminister Paeti sõnul) toetaks enamik ligi 200st ÜRO liikmest ideeliselt Palestiina iseseisvust ning hääletaks võimalusel ka selle poolt (122 ÜRO liikmesriiki, sealhulgas üheksa euroliidu liiget, on ju Palestiinat tunnustanud), teatas USA juba varavalges, et kavatseb vetostada iga ÜRO Julgeolekunõukogule esitatud Palestiina täisliikmesust taotleva avalduse, olgu enamiku riikide suhtumine milline tahes.

Ameerika presidendivalimiste lähenedes olevat Barack Obama oma seisukohti üsna radikaalselt Iisraeli kasuks korrigeerinud ja USA saadiku Susan Rice’i sõnul polevat Palestiina riigi loomiseks kiirteed. See mõjub teatud irooniana ajal, mil möödus kümme aastat kaksiktornide rünnakust USAs.

Maailm mälestab 9/11 terrorismiohvreid ja demokraatia nimel peetud lahingutes langenuid kõrvuti teadmisega, et Lähis-Idas sureb pidevalt terroriaktide ja ka mis tahes muu sõjategevuse tagajärjel arvukalt süütuid tsiviilisikuid. See lugu ei leia kahjuks lahendust enne, kui suudame näha konflikti osapooli, eriti inimesi kui võrdväärseid ja võrdõiguslikke.

ÜROs Palestiina riiki eeldatavasti ei sünni, mistõttu tekkis mul hulk praktilisemaid küsimusi lähituleviku kohta.

Esiteks, kui vettpidav on tõsiasi, et juudiriigi praeguse valitsuse prioriteediks on endiselt vahetuskaubana maa, et saavutada rahu?

Teiseks, kas palestiinlaste hoolikalt ette valmistatud palve ÜRO-le omariikluse loomiseks polnud mitte see, mida rahvusvaheline üldsus ja Iisraeli varasemad valitsused on jätkuvalt lubanud teadmisega, et kahe riigi lahendus põhineb 1967. aastal kehtestatud piiridel ja mille ühiseks pealinnaks saab Jeruusalemm?

Kolmandaks, kas poleks äärmiselt ajakohane, et Hamas tunnustaks ükskord ometi juudiriigi eksistentsi?

Neljandaks, araabia kevade peamine tõdemus on see, et kõik osapooled, k.a rahvusvaheline üldsus, on sunnitud oma hoiakud ümber hindama. Kas pole ülekohtune nõuda palestiinlastelt uute piinarikaste läbirääkimiste alustamist ajal, mil diktaatoreid pudeneb kui üleküpsenud õunu ja regiooni revolutsioonilist õhkkonda arvestades mõjuks see rahvale reetmisena?

Viiendaks, kui tõhusad ja tõsiselt võetavad oleksidki nood läbirääkimised, kui samal ajal jätkab Iisrael okupeeritud alade koloniseerimist?

Kuuendaks, Iisrael ja tema regionaalpoliitika on nurka surutud, rahutused seavad küsimusi diplomaatiliste  kokkulepete kehtivuse kohta. Kas potentsiaalne hüve rahust palestiinlastega poleks algatuseks soodne väljavaade rahulikumale elule piirkonnas?

Seitsmendaks, Iisraeli kunagine pehme mõju poliitika ning veenmisvõime on hääbumas isoleerituse varju, ja ehk isegi hoolimatusest vanu leppeid turvata. Kas kõva käe poliitika pole liiga ahtaks tagatiseks turvalisusele?

Araabia kevad ei märkinud vaid Hosni Mubaraki ja Ben Ali kukutamist. Revolutsiooni südames asus taas kord inimene, kes haaras kontrolli omaenese elu üle ja taastas kaotatud väärikuse, araabiakeelse «karama», mille Johnny West oma raamatu pealkirjaks valis. «Ma sündisin 1980. aastal,» möönab raamatus autorile üks egiptlane, «aga praegu tunnen, et sündisin alles 2011.» Tähtsaim, mille araabia kevad andis, on veelgi tungivam vajadus rahu järele.

2009. aastal pälvis Jaapani tuntuim kirjanik Haruki Murakami Jerusalem Prize’i nimelise kirjandusauhinna, millega tunnustatakse neid, kes käsitlevad oma teostes inimvabadust ühiskonnas.

Seistes kõrvuti Iisraeli presidendi Shimon Peresiga, pidas Murakami kõne, milles nähti teravat kriitikat Iisrae­li pihta: «Kui vastastikku on suur, tugev müür ning selle vastu purunev muna, pole oluline, kui tuline õigus on müüril või kui valesti käitub muna. Igal juhul olen ma muna poolt.»

Murakami seadis küsimuse perspektiivi: silmitsi mis tahes müüriga, on iga inimene surutud paraku õrna, hapra koore alla. Diskussioon ÜROs demonstreeris klaarilt, et ka rahvusvaheline üldsus on hakanud nägema konflikti vindumise tagamaid teistsuguses valguses.