Rebiya Kadeer: olen igat sorti radikalismi vastu!

«Me oleme moslemid, kuid meie võitlus ei ole usuline võitlus,» kinnitas uiguuride enesemääramise eest võitlev Rebiya Kadeer Postimehele. Foto: Toomas Huik

Kui vaikime ning asetame majandusliku kasu inimõigustest kõrgemale, muutub Hiina ohuks kogu ülejäänud maailmale, hoiatab uiguuride liider Rebiya Kadeer intervjuus Roy Striderile.

Proua Kadeer, olete 11 lapse ema, äärmiselt edukas ärinaine, mitmekordne Nobeli rahupreemia nominent, pagulane, kuid eelkõige tuntud uiguuride õiguste eest võitlejana ja Uiguuri Maailmakongressi presidendina. Palun rääkige, millised on tänapäeval põhilised probleemid ja arengud Ida-Turkestanis?

Esiteks tahan öelda: olen tõepoolest uhke, et saan Eestis viibida. Ma tahan tänada Eesti valitsust, Eesti parlamenti ja kogu Eesti meediat, et nad andsid meile võimaluse seda konverentsi siin läbi viia. Kui Eesti sai iseseisvaks, siis koos Eesti inimestega rõõmustasid ka uiguurid - kõik vabadust armastavad inimesed üle maailma olid väga õnnelikud ja erutatud. Seda seetõttu, et teie edenesite oma vabaduseni rahu väärtusi kandes ning saavutasite oma iseseisvuse rahumeelsete vahenditega.

Meil on Eestiga jagada ühine ajalooline kogemus. Seepärast, selle ühise kogemuse pärast otsustasime me pidada 4. Uiguuri Naiste Seminari siin, Eestis. Uiguuria ja kõigi Uiguuria inimeste olukord on tänapäeval kohutav, uiguurid on ühed kõige allasurutumad inimesed maailmas.

Teistes maades, nagu näiteks Tšetšeenias, Liibüas, või mineviku Eestis, on (või oli) vähemalt võimalus öelda midagi valitsuse vastu, protestida inimestele kahjuliku valitsuse poliitika vastu. Nende inimeste teine võimalus seisneb selles, et terve maailm on või oli teadlik nende maade olukorrast. Kuid mitte keegi ei tea täpselt, mis toimub Uiguurias. Täna tapetakse Hiina võimude poolt Uiguurias tuhandeid inimesi, kümned tuhanded inimesed on Hiina võimude poolt arreteeritud ja kümned tuhanded inimesed on jäljetult kadunud. Keegi ei tea nendest arengutest.

Aga Hiina meedia, Hiina uudisteagentuurid nagu Xinhua ja teised, kinnitavad, et 30 või 20 uiguuri tapeti. Need agentuurid esitavad valeuudiseid ning ülejäänud maailm usub neid. Isegi meie (Uiguuri Maailmakongress - R.S.) pole Hiina valitsuse range kontrolli tõttu võimelised õiget infot kätte saama, et teada, mis tegelikult Uiguurias sünnib. Nagu teate, ei luba Hiina võimud ka välisajakirjanikel meie maad vabalt külastada.

Kui Hiina kommunistid okupeerisid Ida-Turkestani 1949. aastal, üks aasta enne seda, kui nad okupeerisid oma sissetungiga Tiibeti, siis lubasid Hiina võimud meile, et meile võimaldatakse ja meil saab olema õigus määrata meie enda poliitilist tulevikku. Ja siis andsid nad meile iseseisva staatuse Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonnana. Kuid nad ei pidanud kunagi oma lubadusi.

Sel ajal oli 86 protsenti meie maast asustatud uiguuridega, ülejäänud rahvastiku moodustasid 12 erinevat vähemusrahvast, kes olid meie maale elama tulnud. Aga nüüd on Hiina migratsiooni õhutava rahvastikupoliitika tõttu, mis asustab han-hiinlasi Kesk-Hiinast Ida-Turkestani, hiinlasi meie maal juba 46 protsenti! Nüüdseks on nad keelustanud Uiguurias meie emakeele. Teiseks, Hiina võimud on marginaliseerinud uiguuride majandustegevuse, uiguuri maaomanike maad on konfiskeeritud ja antud tasuta hiinlastest uusasunikele. Ja muidugi andsid nad koos maadega ka meie kinnisvara tasuta hiinlastest asunikele.

Loomulikult panid nad piirangud meie usuvabadusele, samuti on Hiina võimud loonud uiguuridele hariduse omandamiseks takistused (Rebiya Kadeer ägestub ja kõneleb edasi emotsionaalselt, välkuvisilmil – R.S.). Räägin veel ühest asjast, mis uiguuridele väga haiget teeb – see on noorte uiguuri naiste ja tüdrukute vedamine Ida-Turkestanist Hiina keskmaale. Noori tüdrukuid 14-28 vanuseaasta vahemikus sunnitakse kolima Kesk-Hiinasse kui odavat tööjõudu. Nii meie kui Hiina võimude poolt antud andmete kohaselt on tänaseks Ida-Turkestanist Kesk-Hiinasse viidud üle 400 000 noore uiguuri tüdruku. Inimesi, kes sellise poliitika vastu protestivad, süüdistatakse Hiinas terrorismis ja separatismis. Lisaks muutsid Hiina võimud pereplaneerimise poliitikat Ida-Turkestanis nõnda, et see ei luba uiguuri rahvusel kasvada. Veel üks Hiina poliitikatest on ennetada ja välistada uiguuri inimestel leida tööd ja töötada nende kodumaal, uiguure sunnitakse migreeruma Kesk-Hiinasse eesmärgiga assimileerida neid nii ruttu kui võimalik. Lisaks on takistatud uiguuridel õppida nende oma ajalugu, nende oma kultuuri. Samuti pole meil muidugi mitte mingit ajakirjandusvabadust ja uiguuri ajakirjanikel pole lubatud kirjutada nende ajaloost ja kultuurist. Kõik sellised asjad on keelatud. Ida-Turkestanis on hiina uusasunikud tänapäeval vabad ja isegi valitsuse poolt julgustatud kohtlema uiguure kehvalt, neid diskrimineerima ja isegi peksma. Kui me püüame end sellise kohtlemise eest kaitsta, siis süüdistatakse meid erinevates asjades ja pannakse lihtsalt vangi. On raske ette kujutada nii sünget olukorda - kui hiinlased alandavad meid, ei tohi me end kaitsta, me peame neile igal viisil alluma. Samal ajal ei ole uiguurid vabad saama passe, et reisida välismaale. (Rebiya Kadeer ägestub veelgi enam – R.S.)

Tahan lühidalt öelda: uiguurid on sellises olukorras, mida ükski teine rahvas, kes on okupantide poolt okupeeritud, pole kogenud. Hiina valitsus seadis uiguuridele kolm tingimust. Esiteks ütlesid nad: teil on valik minna vangi või siirduda Kesk-Hiinasse ja kaduda selles hiiglaslikus katlas. Ja meie, uiguurid, peame olema hiinlased! Miks hiinlased kehtestasid sellise poliitika? Sest nad tahavad, et me muutuksime hiinlasteks. Kui me tahame elada uiguuridena, hoida oma pärandit, siis peame kogema kõiki ebameeldivusi. Selle, 62 aastat kestnud Hiina kommunistliku okupatsiooni ajal Ida-Turkestanis, on hiinlased tapnud rohkem kui 1 200 000 uiguuri. Kuid uiguurid jätkavad kõigest hoolimata oma võitlust ja ei ole hüljanud oma vabaduspüüdlusi. Kui te jälgite sündmusi Uiguurias ja Hiinas, siis näete, et igal päeval arreteeritakse või tapetakse Ida-Turkestanis inimesi – igapäevaselt juhtub seal midagi sellist – aga nad ei suuda peatada uiguuri rahva võitlust vabaduse eest.

(Kadeer räägib nüüd äärmiselt otsusekindlal ja rahulikul toonil – R.S.) Igas uiguuri perekonnas on mõni liige, kes on arreteeritud vüi tapetud Hiina võimude poolt. Kõik meie inimesed, uiguuri aktivistid, kel on õnnestunud lahkuda Hiina Rahvavabariigist ja alustada elu välismaal, on olnud kodumaal arreteeritud ja Hiina võimude poolt vangi pandud. Hiina võimud andsid hiljuti välja nn valge paberi. Sellel kinnitatakse võimude poolt, et Ida-Turkestan kuulub Hiinale juba iidsetest aegadest ning et uiguurid ei ole seda maad iialgi valitsenud. Nagu te teate, on Kasahstan, Usbekistan, Turkmenistan, Kirgiisia ja Uiguuria ehk Ida-Turkestan kõik osa Kesk-Aasiast. Venemaa okupeeris need maad ning Kesk-Aasia idaosa – Ida-Turkestan okupeeriti Hiina poolt. Mao ja Stalin sõlmisid kokkuleppe ning meie maa müüdi selle käigus Hiinale maha. Kuid me oleme lootusrikkad vaadates teid, Eestit, kuna teie olete näide sellest, et okupatsioon ei kesta iial igavesti. Seega, me loodame samuti, et meid ootab teile sarnanev saatus. Seepärast oleme eestlastele väga tänulikud meile selle (seminari pidamise – R.S.) võimaluse pakkumise eest.

Olete üks maailma tuntumaid endisi poliitvange, kes on veetnud riigisaladuste lekitamise süüdistusega Hiina vanglas kuus aastat. Ma tean, et Hiina võimud on vangistanud poliitilistel põhjustel ka vähemalt kaks teie poega. Milline on elu Hiina vanglates ning kas teie poliitvangidest poegadel on lootust peatsele vabanemisele?

Loodan, et ühel päeval mu pojad vabastatakse, sest ma võitlen selle eest – mitte ainult oma poegade eest, vaid kõigi poliitvangide vabastamise nimel. Meie käsutuses oleva info kohaselt on Hiina vanglates kannatamas umbes 70 000 uiguuri poliitvangi.
On kombeks, et Hiina rahvuslike festivalide ajal hukatakse keegi, või siis piinatakse kedagi, näiteks minu poegi, väga rängalt. Esiteks soovivad Hiina võimud nii talitades teha nende endi inimesi (han-hiinlasi – R.S.) õnnelikuks. Teiseks soovivad võimud uiguuri poliitvange hukates või piinates uiguuri inimesi hirmutada. Kui ma olin vanglas, siis küsisin oma vangistajatelt – miks te seda teete? Miks te ei püüa meiega niiöelda kooseksisteerida ja probleemi lahendada? Nad vastasid, et ainus probleem on uiguuride olemasolu sellel maal. Loomulikult ütlesid nad seda avameelselt seespool vanglamüüre – nad uskusid, et tapavad meid vanglas ning me ei pääse iialgi välja, et sellest maailmale rääkida.

Ma soovin, et mitte keegi kogu maailmas ei peaks iialgi olema vang Hiina Rahvavabariigi vanglas, seda sealsete brutaalsete piinamismeetodite pärast. (Kadeer võitleb pisaratega, tema silmad on nüüd veekalkvel – R.S.) Mind isiklikult Hiina võimud ei piinanud, sest olin maailmas juba väga hästi tuntud isik – rahvusvahelised kogukonnad toetasid mind. Kuid nad tõid minu juurde teisi uiguuri poliitvange ning piinasid neid minu silme ees. Need olid kenad, nägusad uiguuri poisid. Ma eelistasin, et Hiina võimud piinaksid mind, selle asemel, et mind sunniti vaatama, kuidas nad piinasid neid noori inimesi. Ühel päeval, kui nad noori piinasid, ütlesid nad mulle: «Sa soovisid neid inimesi vabastada. Vabasta siis nad nüüd? Miks Sa neid vabaks ei palveta?»

Muidugi arreteerisid ja vangistasid nad mu pojad minu poliitilise tegevuse tõttu, et maksta kätte mulle minu tegevuse eest, kuid samuti on nad viimaks võtnud kontrolli alla kõiki minu lapselapsed. Isegi kõik minu kaugemad sugulased on Hiina võimude jälgimise all. Eelmise aasta novembris informeerisid Hiina võimud mind sellest, et üks minu poegadest, kes viibis tavalises vanglas, on üle viidud palju rangema režiimiga vanglasse.

Hiina võimud ei luba 14-28 aastastel noortel uiguuri neidudel kooli minna, öeldes, et uiguurid ei ole suutelised koolis õppima, seega peaksid nad töötama nagu orjad. Muidugi, nad (hiinlased – R.S.) okupeerisid meie maa, ja seetõttu, et nad selle okupeerisid, peavad nad end kõrgemaks klassiks. Tegelikult on uiguurid väga tsiviliseeritud rahvas ja kandsid tähtsat rolli ajaloos, nagu te ilmselt teate. Ilmselt olete ka teadlik, et Ida-Turkestan on erakordselt rikas maavarade poolest nagu gaas, nafta, kuld ja kõikvõimalikud mineraalid. Kuid uiguurid elavad viletsuses ning loomulikult ei saa nad nendest maavaradest mingit kasu, neil isegi pole lubatud töötada selles tööstusharus! Selline on meie olukord.

Äsja külastas Eestit tiibetlaste ja kogu maailma budistide liider Tema Pühadus dalai-laama. Hiina võimud reageerisid visiidile ägedalt ning ei andnud peale visiiti meie ministritele ja Tartu ülikooli rektorile Hiina viisasid. (Kadeer naerab kibestunult – R.S.) Uiguuri Naiste seminar ja teie külastus tekitavad tõenäoliselt sarnase reaktsiooni. See kõik tekitab Eestis diskussiooni pragmaatiliste majandushuvide tähtsusest Hiinaga suhtlemisel. Milline on teie kogemus Hiina võimudega suhtlemisel? Kui läbinägelik või jätkusuutlik on majandusliku kasu ja realpolitiki eelistamine inimõigustele, õiglusele ja moraalsetele väärtustele?

Kõigepealt - ma tean, mis juhtus Eestis peale dalai-laama visiiti, seetõttu ei palunud ma kohtumisi Eesti kõrgetasemeliste valitsusametnikega. Seda ka seetõttu, et isegi ainuüksi 4. Uiguuri Naiste Seminari toimumine Eestis ärritab Hiina võime. Hiina võimud on Tiibeti teemade suhtes uiguuride teemaga võrreldes tundlikumad, aga Ida-Turkestan asub strateegiliselt väga olulises piirkonnas, me oleme ümbritsetud oma Kesk-Aasia vennasrahvastega. Ilmselt teate, et Hiina Rahvavabariik nimetab mind enda vaenlaseks number üks. Nad kutsuvad Tema Pühadust dalai-laamat separatistiks, kuid mind nimetavad terroristiks. Kuid nad loevad meid mõlemaid isikuteks, kes soovivad Hiina hävitada. Loomulikult oleme neid süüdistusi alalõpmata kuulnud, kuid siiski teineteisega sidemed loonud.

Sellises olukorras peaksite te meenutama ajalugu. Ajalugu, kui Venemaa oli kõige võimsam - teate isegi – riik. Ja nagu te teate - siis kui nad mõtlesid, et on võimsaim riik maailmas, lagunesid nad väga kiiresti koost. Maailm teab seda. Ma arvan, et me peaksime seadma inimõigused ja kõrgemad inimlikud väärtused majanduslikust kasust ettepoole. See on tõsi, et paljud maad kasutavad realpolitik'i ja loevad majanduslikku kasu kõige tähtsamaks, seega ei näe nad ka midagi seoses inimõiguste rikkumistega Hiinas. ÜRO Peaassamblee toimumisajal leidis New Yorgis aset ka rahvusvaheline NGOde (valitsusväliste organisatsioonide – R.S.) tippkohtumine. Kakssada rahvusvahelist NGOd kogunes New Yorgis ning sellel tippkohtumisel mõistsime hukka need riigid, mis paigutavad majandushuvid oma esimeseks prioriteediks. Samal päeval avaldasin ma arvamusloo Wall Street Journal'is, kus kirjutasin, et Hiina Rahvavabariiki tuleks tõrjuda nende lähenemise tõttu inimõigustele. Ma arvan, et maailm taipab õige pea, et kui me vaikime ning asetame majandusliku kasu inimõigustest kõrgemale, muutub Hiina ohuks kogu ülejäänud maailmale. Seetõttu võitleme me, et sellist asja ei juhtuks.

Kuidas näete oma kodumaa tulevikku – kas Uiguuria peaks eelistama täielikku iseseisvust või «tõelist autonoomiat»? Kas see peaks olema ilmalik või islamlik riik? Kas rajatud koos teiste Ida-Turkestani rahvastega või uiguuri rahvuse keskselt?

Ma saan öelda täiesti kindlalt, et uiguuride liikumine nii sees- kui väljaspool Ida-Turkestani on ühtne. Me saame lugeda Uiguuri Maailmakongressi uiguuride (piirideüleseks – R.S.) parlamendiks. Tulevikus loome me ehk ka eksiilvalitsuse. Hiina valitsus on juba lubanud anda Ida-Turkestanile autonoomse staatuse. Nad ei pidanud seda lubadust ning selle asemel tagakiusasid uiguuri rahvast ning proovisid uiguure hävitada. Seepärast on uiguuride ainus eesmärk saada iseseisvaks riigiks. Uiguurid soovivad taastada oma varasema riigi, sest nagu te teate, olime minevikus iseseisev riik. Uiguurid ei räägi iialgi religioonipõhise riigi loomisest, kus valitsus või riik oleks üles ehitatud religioonile. Meie püüame rajada demokraatliku riigi. Meie võitlus seisneb rahvusliku vabastamise liikumises. Oh, muidugi oleme me moslemid, kuid meie võitlus ei ole usuline võitlus. Seetõttu on kõigi uiguuri inimeste lootuseks luua demokraatlik riik, mis austab meie õigusi.

Milline roll on uiguuri ühiskonnas olnud naistel? Miks just Uiguuri Naiste Seminar?

Esiteks, me püüame võidelda selle eest, et säilitada oma traditsioone, rahvuslikku identiteeti, meie keelt ja meie kultuuri. Kuna uiguurid on sündinud Ida-Turkestanis, siis on meie identiteet loodud just seal. Uiguurid on Ida-Turkestani põliselanikud - nii nagu Eesti või India asub nende riikide endi maal. Eesti ajalugu ja viis, kuidas Eesti oma iseseisvuse saavutas, avaldab uiguuridele sügavat muljet. Meie naised tahtsid seda konverentsi siin läbi viia, lootes koguda Eestist teatud kogemusi. Teie saavutasite oma iseseisvuse rahumeelselt ning uiguurid on samuti võidelnud nõnda, et saavutada oma vabadus rahumeelselt. Kuna meie inimeste harimisel on naiste roll väga oluline, tulime me siia, et õppida teilt midagi, mida uiguuridele edasi anda. Samuti soovisime me näha, milline üks hiljuti iseseisvunud riik saab olla ning kuidas oli Eestis võimalik saavutada iseseisvus rahumeelselt.

Kas saan õigesti aru, et uiguuri naised on teie ühiskonna peamised harijad?

Ühe rahva jaoks on oma identiteedi hoidmisel emade roll väga tähtis! Seetõttu ei soovi Hiina võimud anda uiguuri naistele võimalusi. Nõnda on uiguuri naiste õpetamine muutunud meie ülesandeks, näiteks, kuidas nad saaksid edendada oma õigusi, oma õigusto kaitsta.

On see samal ajal ka võrdõiguslikkuse eest võitlemine?

Aga loomulikult! See oli üks selle seminari põhiideedest. Me tahame, et uiguuri naised teaksid oma õigusi, oleksid oma õigustest teadlikud ja teaksid, kuidas neid kaitsta. Soovime naistele näidata, et mehed ja naised on võrdsed võitluses inimõiguste eest ning seda, kuidas nad saaksid oma lapsi selles vallas õpetada.

Me elame üha kiiremini muutuvas maailmas, kus inimeste harjumused ja põhimõtted samuti kiiresti muutuvad. Teie olete moslem, kes järgib koraani püha õpetust. Mis on teie arust kõige tähtsam inimeseks olemise ja rahuliku kooselu juures?

Jah, loomulikult olen ma moslem, kuid nagu juba ütlesin, võitleme me rahvusliku identiteedi eest. Nõnda olen ka veendunud, et näen seda küsimust oma rahvusliku traditsiooni kaudu. Seega, ma arvan, et islam ja ka koraan ütlevad, et kõigil inimestel on õigus võrdsetele õigustele ning kõik inimolendid peavad austama üksteise õiguseid. Seetõttu olen ma igat sorti radikalismi vastu. Ja seetõttu, et uiguuri inimesed võitlevad demokraatliku riigi eest, on nad valinud minu - naisterahva, oma liidriks. Nagu te teate, on islamiühiskonnas õnnestunud vaid paaril üksikul naisel tõusta oma rahva juhiks. Selle põhjal võite järeldada, kui väga soovivad uiguurid luua demokraatlikku ühiskonda. See on üks tõestustest. Muidugi püüavad Hiina võimud portreteerida uiguure radikaalide ja terroristidena. Vastuse sellele süüdistusele andsin tegelikult ka jutuks olnud Wall Street Journalis avaldatud arvamusloos .

Kuidas saaksid Eesti elanikud kõige paremini uiguure toetada?

Võimalus pidada meie konverentsi Eestis oli muidugi uiguuridele suurepärane abi. Loomulikult loodame me edendada sõprussidemeid teie rahva ja valitsusega ning tugevdada meie suhteid. Samuti oleks meeldiv rajada Uiguuria-Eesti sõprusgrupp. Sõprusgrupi läbi saaksime tõsta Eesti inimeste teadlikust Uiguuria ja selle elanike olukorrast. Samuti oleks hea kui Eesti valitsus seisaks meie kõrval, protestides Hiina võimude rõhumise vastu.

Kas usute maailmarahusse tulevikus? Kas usute, et erinevad religioonid ja rahvad suudavad tulevikus elada koos vaid rahus?

Olen kindel, et kui me inimestena seisame koos ning võitleme nende väärtuste eest, siis suudavad erinevad religioonid kooseksisteerida ja luua tulevikku rahu. Kõik need inimesed, kes võitlevad demokraatia ja inimõiguste eest, võitlevad tegelikult ka sellise keskkonna eest, kus kõik erinevad usud saavad kooseksisteerida ja elada koos ... rahus.

Tänan teid!