Jüri Pino: võtke südant, luteri ludrid!

Jüri Pino Foto: Pm

Me olevat kõige usuleigem rahvas Euroopas. Või koguni maailmas. Kirikus ei käi. Usupühadel täis. Mille nahka need suur reede ja Juuniori sünnipäev ikka lähevad? Ometi kargavad usulised tunded aeg-ajalt eiteakust välja.

Oli aastaid – no ikka aastaid tagasi – ühe mobiilifirma reklaam vist sisuga, et pool hinda. Pildil nimbusega neiu, kaksikud süles, lause: kaks rõõmusõnumit ühe hinnaga. Juudas, kus läks kisa lahti, et jumalateotus ja Juunioril polnud kaksikvenda! Heh. See oli lustiline reklaam ja sobis jõuluaega. Ainult silmakirjalik solvus, pealegi võib üsna kindel olla, et mõne varakristliku sekti meelest Jeesusel oligi kaksikvend. Kust see «halva kaksiku» jutt muidu kargu alla sai?

Käib ka teistpidi. Tegelikult enamasti vist käibki. Kolm-neli aastat tagasi, näe, üks kaitseväe alustaladest ja selgroost ehk nais(!)ohvitser(!) Merje Meerits kaebas koguni õiguskantslerile, et põhiseadus on rikutud, kui vabariigi aastapäeva paraad peab laulma «Hoia, Jumal, Eestit» ning, oh hoidku, pastorile palvet kaasa ütlema. Et usuvabadus jne.

Mis on ju ühest küljest õige, aga näiteks teatud traditsioonid ei tunnista sõjaväelaste sekkumist poliitikasse ega ammugi nais(!)ohvitsere. Muidugi tühja neist traditsioonest ühiskonnas, kus märksõnaks innovatsioon iga hinna eest. Ah. Mõlemat pidi ikkagi tühi tüli. Nagu ka värske manifest demokraatlikuma, humanistlikuma, avatuma kristluse nõudmiseks.

Esimene küsimus kohe: mis teil häda on? Meil on ju usuvabadus, igaüks võib valida endale sobiva konfessiooni või siis asuda kas või aktiivseks jumalaeitajaks. Hea küll, muidugi ma nüüd valetasin. Esimene oim, niipea kui materjal ehk manifest ise läbi tudee­ritud, kui ära tõlkida: rohkem naisi ja homosid kantslitesse, samasoolised abielud kiriklikuks.

Ega väga mööda pannudki, kui manifesti algataja järgmisel päeval «Terevisioonis» seletas: vähemused tunnevad ennast ahistatuna, kirik represseerib teisitimõtlejaid, demokraatia on sõimusõna. Muud külmrelvad niikuinii. Sallimatus ja suletus. Mull.

Tont nende süüdistustega. Piinlik on, et kogu manifest, olgugi esitatud justkui kõigile kümnele Eesti Kirikute Nõukogu liikmele, näib käivat ainult ühe pihta neist. See õnnetu luterlik kirik.
Eks nende avalik suhtleja ju kutsutudki jälle «Terevisiooni» selgitusi andma... Rõõmuga tuleb tunnistada, et auväärne sai väga hästi hakkama EELKi kaitsmisega. Ikkagi, õigeusklikus aeg-ajalt ärkava kirglikkusega – Island Humal! Kaua võib Eesti evangeelset kottida? Ja miks? Siin miksis võibki vastus sees olla.

EELKi näägutamine on ohutu. Nagu üldse luteri ludride (seda väljendit ei mõelnud mina välja, vaid Arto Paasilinna «Poodud rebaste metsa» on Kädi Kokk nii kaunilt tõlkinud) kallal võtmine.

Teistest ju ei tea, mis teevad. Parimal juhul ei tee üldse välja. Halvemal juhul saadavad pikalt. Edasise määgimise puhul võivad fundamentalistlikumate konfessioonide tunnistajad mõningad kristlikud väärtused mõneks ajaks ka riiulisse panna ja lihalikuks minna. Muudest ainujumala kummardajatest rääkimata – heh, miks manifesti juutidele ja moslemitele ei suunatud?

Ludridega aga võib kõike teha. Võrdõiguslikkus. Vähemused. Pea see aeg ei tule, kui näiteks nõutakse, et 40 protsenti pastoreid olgu naised, muudest protsentidest rääkimata. Ja ludri kirik on ette nõus.

Metsloomasarnase diakoni (Aleksei Tolstoi väljend, Friedebert Tuglase tõlge, «Peeter Esimene») karvakasvanud näost saaksid nõudjad leebel juhul mõistmatu pilgu. Võib-olla enamat... Õigeusklikud on niikuinii kõik fundamentalistid, olgu nende arusaamadega vagadusest, kuidas parajasti on. Jne.

Niigi maailmamõõtmes pisike, kaotab luterlus järgijaid vist sellepärast, et on liiga alandlik ja järeleandlik. Uduses ilmas, kus miski pole kindel, tahaks ju, et miskigi oleks see kants, varjupaik, kivi. «Jumal ja kivi, kõik teised on opakad,» kirjutas Isaac Bashevis Singer. Mis kirik on see, kus täna nii, homme naa.

Pole minu, õigeuskliku asi muidugi. Ometi tahaks – natuke õelalt – ehk näha, et luterlik kirik kord südant võtaks. Asutagu oma sekt, kui ei meeldi... Ja kas ep öelnud üks patune munk, kelle meel Katharina von Bora järele kangesti käis: siin ma seisan ja teisiti ma ei või?
No vat, ludrid.