Teine maailmasõda oli kõige kohutavam – kõige inimohvriterohkem ja kõige suuremaid ainelisi purustusi põhjustanud katastroof inimkonna ajaloos. Ent mitte ainult seda. Viimane suursõda sai puhkeda, kuna Euroopasse oli tekkinud – tagantjärele targad kinnitavad, et oli lastud tekkida – totaalne kõlblusvaakum.
Nõnda jõudsidki Euroopa helgemad pead pärast kahurite vaikimist järeldusele, et uut moraalset kollapsit saab ära hoida vaid siis, kui riikidevahelised suhted kujundatakse põhimõtteliselt ümber ja inimestele tagatakse reaalelus nende põhiõigused, kohustused ning vabadused. Nii riigil kui ka üksikisikul on huvid. Aga oma huve teoks tehes peavad riigid ja üksikisikud arvestama seda hoiakute ja suhtumiste kogumit, mida nimetatakse demokraatlikuks väärtussüsteemiks.
Eesti Vabariigi – taas toonitan liitsõna esimest poolt VABA-riigi – väljakuulutamisest möödus tänavu 90 aastat. Kui laseme pilgul libiseda üle ÜRO liikmesriikide pika nimekirja, siis kuulume pingerea esimesse poolde, vanemate riikide hulka.
Euroopas oleme siiski uustulnukad – üks nendest viiest, kellel õnnestus iseseisvuda (Soome, Eesti ja Läti) või taasiseseisvuda (nagu Poola ja Leedu) Esimeses maailmasõjas ennast kaotajaks mänginud Vene impeeriumi rusude vahelt.
Aga kui 90 aastast rehkendame maha kaks sakslaste (keisri- ja Natsi-Saksamaa) ning kaks venelaste (mõlemad NSV Liidu) okupatsiooni, jah, kui palju jääb meile järele iseseisvusaastaid? Vähem kui 40.
Kui soomlastel juhib riiki, ajab äri ja teeb teadust iseseisvusaja neljas sugupõlv, siis meil on asi nukker mis nukker. Ei suutnud uus, vabaduses üleskasvanute põlvkond haarata ohje oma kätte 70 aasta eest ja ka praegu, täna, hoiavad riigitüüri, suunavad majandustegevust, jagavad haridust need, keda koolitas ja kasvatas üles eelmine aeg. Need, kes esimesel vabaduseaastal ehk sügisel 1992 esimesse klassi astusid, on 2008. aastaks jõudnud parimal juhul bakalaureusekraadini – ei kuhugi kaugemale.