Urve Eslas: kultuurist riigini

Foto: Urmas Nemvalts

Kultuuriministeerium on hakanud välja töötama järgneva kümnendi kultuuripoliitika põhialuseid. Kuid enne eesmärkide fikseerimist tuleks küsida, miks meil ülepea sellist dokumenti vaja on. Küsida mitte selleks, et selle vajalikkuses kahelda, vaid et kultuuri ja kultuuripoliitika eesmärk eneste jaoks selgemaks rääkida.

Varasemate samalaadsete dokumentide probleemi – formaalsus ja bürokraatlik keelekasutus, mille tõttu need mitteametnikest kultuuriavalikkuse jaoks tõlkimist vajavad – võib näha just selgeks rääkimata põhialuste tagajärjena. See võtab ära selle peamise, mis kultuuri arendamise tulevikusihte kajastavat mõtetekogumit peaks iseloomustama – võime motiveerida neid, kes seda teostavad. Aga selle üle kaevata on kohatu, sest ka formaalsuse üle kaebamine on muutunud formaalsuseks.

Üks olulisi küsimusi kultuuripoliitiliste sihtide seadmisel peaks olema see, kuidas ületada vastandumist kultuuri ja eduka riigi vahel. On jäetud mulje, et tuleb teha valik riigi edukuse ja kultuuri toetamise-arendamise vahel. Nagu oleks kultuur kivi jala küljes või täid kubemes, mis liikumist takistab. Ja on selge, et sellise küsimuseasetuse ja valiku korral on avalikkus – ja muidugi ka poliitikud – valmis valima riigi edukuse.

Läheneda võib aga ka teisiti – et kultuur on see, mis riigi edukusele kaasa aitab; mitte lisaraskus, vaid kolmas hobune majanduse ja hariduse kõrval. See aga nõuab, et muutuks mentaliteet, mis kajas vastu viimaste valimiste programmides, kus kultuur oli kuhugi nimekirja lõppu «ära pandud». Seega jõuame küsimuse juurde: mida peaks kultuuripoliitikas muutma, et riik – ja ma mõtlen nii valitsust kui ka kodanikke – kultuuri uuesti omaks võtaks?

Üks võimalik vastus on olemas ka tegevuskava ette valmistavas tekstis, kus soovitakse näidata, et kultuur ei ole ülejäänud ühiskonna suhtes isolatsioonis, vaid seotud teiste valdkondadega.

Teine võimalik vastus puudutab kultuuri sisaldatavat, kogukonda liikuma panevat ja ühendavat potentsiaali. Ma ei arva, et kultuur peaks muutuma riigi ideoloogiaallikaks ja kunstnikud, kirjanikud ja režissöörid riikliku ideoloogia teostajateks (on piisavalt halb, et seda teed on läinud ajaloolased). Kultuur on, vähemalt vabades riikides, valitseva poliitika suhtes alati pisut mässuline, ja selles osa tema väärtusest seisnebki.
Küll aga võib sellest põhialuste määratlemisest kooruda välja uus mõtestatus, mida formaalseks muutunud põhiseaduse preambuli asemele või kõrvale jätkamiseks vaja oleks. Oluline on see potentsiaal välja tuua, mitte katta seda uute formaalsustega. Formaalsusest võib saada tolm, mis ei vaju mitte ainult kultuuri arengukava, vaid ka meie hinge peale.