Meie välisministeerium on ka varem üllatanud sammudega, mis pole kõigile just ratsionaalsena paistnud. Ajal, mil Kosovo sai Eesti tunnustuse osaliseks (21.02.2008), polnud selleks ju Belgradi nõusolekut. Mitte keegi ei suutnud kohvipaksu pealt ennustada ÜRO juures paikneva Rahvusvahelise Kohtu hinnangut selle ühepoolse iseseisvusdeklaratsiooni õiguspärasuse kohta. Samuti polnud selge Euroopa Liidu ühispositsioon selles küsimuses. Ometi läks nii, nagu läks.
Päeval, mil Eesti otsustas sõlmida diplomaatilised suhted Somaaliaga (11.05.2011), oli see valitsematu riik püsinud kliinilises surmas pea viimased 20 aastat. Kenyas loodud Somaalia föderaalsel üleminekuvalitsusel on pealinna üle minimaalne kontroll, samas kui peamine poliitiline jõud Islami Kohtute Nõukogu näol ei pruugi olla just see partner, kellega suhteid arendada ja merepiraatlusest rääkida.
Ja nüüd siis korraga Palestiina, mida rahvusvaheline üldsus näeb võõrvõimu okupatsiooni all oleva territooriumina ning mis lisaks iseseisvuse väljakuulutamisele 1988. aastal ja juba saadud 126 riigi tunnustusele soovib ka ÜRO toetust oma riigile 1967. aasta piirides ja pealinnaga Ida-Jeruusalemmas. Aga meil ei näi olevat ei sooja ega külma.
Selle asemel, et kiruda paratamatust stiilis «soovisime parimat, aga välja tuli nagu tavaliselt» või heita kellelegi ette tema «topeltstandardeid», hurjutaks ma otsustajaid pealiskaudse ja mugava lähenemise pärast. Lugupeetavad, teile kas antakse viletsat nõu või ei viitsi te Eestit puudlistaatusest kõrgemale tõsta.
Kui tunnustada Kosovot, siis ikka selle teadmisega, et palju poleemikat tekitanud erandist saab reegel. Kui reegel hakkab tuginema ambivalentsele pretsedendile, siis ehk oleks otstarbekas edasisi iseseisvustaotlusi käsitleda erinevate mõõdupuude alusel.
Kosovo ei ole Lõuna-Osseetia ja viimane pole ka Abhaasia. Kui oleme Kosovot tunnustanud ja nõudnud Vene okupatsiooni lõpetamist juriidiliselt Gruusiale kuuluvatel Lõuna-Osseetia aladel, siis mis takistab meid säilitamast aktiivset neutraalsust (ei tunnusta, aga suhtleme mitteametlikul tasandil) Abhaasia enesemääramise küsimuses? On see grusiinide võimalik meelepaha, kartus ärritada läänepartnereid või mugav ebakonventsionaalsete mõtete vältimine? Küllap nii üht kui teist.
Ilmselt ei väärtustaks me piisavalt Eesti-nimelise väljaku rajamist Somaalimaa pealinna Hargeisasse, kuid piraatluse ja rahvusvahelise terrorismi ohjeldamisel oleks ehk rohkem kasu kontaktidest toimiva riigiga. See endine Briti koloonia oli 1960. aastal enne Somaaliaga ühisriigi moodustamist viis päeva iseseisev. Dekolonisatsiooni raamistik, Siad Barre režiimi toimepandud massilised inimõiguste rikkumised, kodusõjast laastatud Somaalia riikluse kokkuvarisemine, samuti Somaalimaa edu demokraatliku riigikorralduse loomisel on valik asjaoludest, mis toetaksid selle maa riikluse tunnustamist. Ometi ei jätku Eestil mehisust aidata kaasa Aafrika sarve stabiliseerimisele.
Ja lõpetuseks siis veel Palestiinast. Liibanoni pantvangi õppetund sundis nii mõnedki vandersellid koduseinte vahele jääma. Teised jällegi arutlesid selle üle, kas araabia maailma parem mõistmine ja tihedamad kontaktid ei tuleks kasuks konfliktsituatsioonide tulevikus. Pole õrna aimugi, mis järeldused sellest kõigest Islandi väljakul tehti. Küll aga tähendab Palestiina riikluse mittetoetamine ÜROs automaatselt meie toetust Iisraeli asunduspoliitikale Läänekaldal.
Kas see ongi meie solidaarsusavaldus neile, kes ihkavad vabadust ja oma riiki? Mina vaba Eesti riigi kodanikuna ei taha sellega leppida. Kui nüüd oleks Arafati näopildiga T-särk või palestiina mustavalgeruuduline sall, küll siis tõmbaks selga või mässiks ümber kaela...
