Tiina Kangro: nime ime ehk töötud tööle ja haiged terveks?

Tiina Kangro Foto: Peeter Langovits/ Postimees

Haigekassa ja töötukassa kulukas nimemuutus viitab, et sisuliste hädavajalike reformidega tegelemiseks ideid napib, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Tiina Kangro.

Ajal kui Eestis käib suurejooneline ahastamine teemal, kui palju kümneid või isegi sadu miljoneid eurosid avalike teenuste jaoks hädavajalikku raha sõidab alkoholisõpradega Lätti ja mida kõike selle rahaga teha saaks,kui rahvas oleks patriootlikum ja maksaks aktsiisi kodumaa riigieelarvesse, tulevad meie tippametnikud keset suvekuumust välja ideega kulutada ligi miljon eurot kahe avalik-õigusliku asutuse – haigekassa ja töötukassa – nimesiltide väljavahetamiseks.

Tõsi on see, et idee pole uus. Selle seemne panid idanema juba töövõimereformi käivitamise ajal ehk 2014. aastal sotsiaalministeeriumi juhtinud Reformierakonna ja sotside poliitikud. Esmalt tekkis mõte uue nimega töökassast ja analoogia põhjal sealt edasi ka tervisekassast. Et siis loevad inimesed uusi silte ja nende peades toimub pööre: töötud hakkavad tööle ja haiged muutuvad terveks.

Paraku teame praktikast, et kosmeetikaga hakatakse tegelema siis, kui ideid sisuga tegelemiseks napib. See on taas selline peenhäälestamine, kuidas head teha veel paremaks. Töötukassa juht Meelis Paavel ütles teleuudistes otse välja: tahtsime nime muuta juba varem, aga selleks polnud aega, nüüd aga töö meil sujub ja aega on. Olgu lisatud, et ka raha ju selles kassas on, sest kõik Eesti töötajad muudkui maksavad sinna sisse kohustuslikke töötuskindlustusmakseid.

Haigekassaga on aga nii, et juba aastaid me muust ei kuulegi, kui et seal valitseb suur ja sügav rahapuudus. Korra lõid kassa uppi C-hepatiitikud. Jevgeni Ossinovskil õnnestus veel terviseministrina lõpuks valitsusest välja väänata «absoluutselt hädavajalikud» lisaeurod, et tagada hädapärane eriarstiabi kättesaadavus kolmel järgmisel aastal. Nüüd siis on haigekassa valmis võtma sellest õiglase osa tagasi, et oma kontoritele uued plafoonid ja töötajatele uued visiitkaardid tellida. Seda kõike ajal, kui tervishoiusüsteem kubiseb tõsistest probleemidest.

Pettused abivahenditega, mis läinud talvel ajakirjanduse abiga avalikkuse ette jõudsid, on arusaadavalt vaid selle jäämäe veepealne tipp. Iga vähegi vastutustundlik meditsiinisüsteemi töötaja teab (eravestlustes ka tunnistab), et nii «riiklikus» kui ka erameditsiinis käib raviraha ohjeldamatu pööritamine erinevatest huvidest lähtuvalt.

Asja põhiline sisu on aga see, et meil hakkab ära kaduma fookus sellelt, milleks need kaks kassat üldse olemas on.

Haigekassa kohus oleks lõpuks ometi reformida ravikindlustussüsteem otstarbekaks ja läbipaistvaks, tagada raviasutustele normaalne konkurents ja kindlustusraha liikumine koos patsientidega. Kui see kõik on tehtud ja me näeme käegakatsutavaid tulemusi ning ka siis veel tundub, et täielikust õnnest on puudu vaid nimevahetus –, siis reformipaketi osana võiks ka selle ära teha. Suure tõenäosusega aga selguks, et sisulist tööd ka praegune nimi ei takista.

Sama muidugi käiks ka uue nime kohta: ega seegi tööd takista. Aga milleks siis miljon vahelt välja visata? Küünilisel kombel vastas töötukassa juht ka telereporterile, et sisulise töö mõttes panustavad nad tänagi parimal moel ja kavatsevad sedasama teha ka tulevase uue nimega. M.o.t.t. seega.

Mida miljoniga teha saaks? Talvel tõin avalikkuse ette loo maota ja söögitoruta mehest, kes vajas eluspüsimiseks eritoitu, mis maksis 500 eurot kuus. Haigekassa on aastaid keeldunud rahapuuduse põhjendusel selles olukorras inimesi toetamast.

Koos lastega, kelle ravisegudele kogub lastefond juba kümme aastat raha annetajatelt, on selliseid inimesi Eestis paarsada. Haigekassal kuluks vaid pool miljonit eurot, et neile kõigile eritoit sarnaselt ravimitega kompenseerida. Eks võrdlusi võib tuua veel. Haigekassa juhile Rain Laanele, kes meedias kurtis, et «aga kusagilt peab ju alustama», soovitakski teha algust mõne pärisprobleemi lahendamisega.

Hoopis iseasi on, kas kahe suurorganisatsiooni nimevahetus ikka maksab vaid miljoni. Tundub, et number on võetud laest. Kui Hansapank 1999. aastal oma logo muutis, läks see tollastes hindades maksma 20 miljonit krooni ehk ligi 1,5 miljonit eurot. Swedbankiks muutudes uue korporatiivse identiteedi väljatöötamise hind aga ulatus 10 miljoni euroni ja erafirmad üldiselt kalkuleerimata kulutusi ei tee. Kas haige- ja töötukassa uued logod joonistaksid ametnikud ise pastapliiatsiga?

Asja põhisisu on aga see, et meil hakkab ära kaduma fookus sellelt, milleks need kaks kassat üldse olemas on. Sisulises mõttes on mõlemad kindlustusasutused, mida täidavad rahaga Eesti töötajad, et pakkuda nii endale kui ka neile, kes eri põhjustel töötada ei saa, kaitset töötuse ja terviseprobleemide korral. Loomulikult kuulub mõlemal rindel paketti ka teatud koguses ennetus.

Meelis Paaveli vihje, et uus ja positiivsem nimi tooks neile tulevikus rohkem kliente, osutab aga sügavamale probleemile Eesti sotsiaalkaitses: kas me tõesti tahame panna algselt n-ö turvavõrguks loodud asutused vohama nii, et keegi nendeta elada ei oskakski? Minu ettekujutus normaalsest ühiskonnast oleks vastupidine: ausse tuleks taas tõsta iseseisev toimetulek ja maksumaksja raha eest osutatav abi peaks jääma vaid juhtudeks, kui abi ja tuge on tõesti vaja. Kõiki ei pea riik käe otsas talutama.

Veel üks kummaline aspekt on kogu sellel plaanil, mida idee autorid vist ise tähelegi ei ole pannud. Kui paisutame töötu- ja haigekassat üha suuremaks, andes neile juurde üha uusi funktsioone, oleme varsti olukorras, kus tekib küsimus: milleks meile ministeeriumid? Kas sajad ministeeriumiametnikud hakkavad siis kassadega võidu ja kahel rindel sotsiaalsfääri arendama?

Võib-olla siis teekski hoopis nii, et kaotaks ära sotsiaalministeeriumi ja annaks avalik-õiguslikele kassadele nende avalik-õigusliku staatuse ise oma tööd juhtida ja ka töö tulemuste eest vastutada.