Erik Prozes: orwellilik futuilm ründab

Erik Prozes Foto: Postimees

Haigekassa tervisekassaks ja töötukassa töökassaks nimetamine näib kosmeetilise operatsioonina, mis ei muuda vanadaami nimega Eesti Vabariigi ametkond mitte kuidagi nooremaks või moodsamaks. Kortsud tõmmatakse ligi miljoni euro eest küll kõrvade taha, kuid silmavaade jääb sama tuhmiks. Uus logo ja värske disainiga teenindusbüroo ei paranda mitte kuidagi meie üldist heaolu.

Seoses töötu- ja haigekassa kuluka ümbernimetamisega tekib peamiselt kaks küsimust. Esiteks, kas meie riik on tõesti nii valmis ja jõukas, et tegeleda fassaadidega, selle asemel et vundamenti laduda? Teiseks – mis on minu silmis peaküsimus –, kas me hakkame jõudma pseudorealistlikku orwellilikku futuühiskonda, kus üritatakse nimetuste muutmise kaudu muuta meie arusaama asjade olemusest, muuta mõtteviisi?

Otsused alates uuest maksupoliitikast kuni «tasuta» bussiühenduseni panevad mind üha enam kahtlema valitsejate usus rahva suutlikkusse iseseisvalt mõelda. Kõige hullem on see, et mitmed neist otsustest on ka väga raskesti tagasipööratavad. Tunnen üha enam, et praegune valitsus on orwellilikult väljendudes ebahea. Nad teevad järjest otsuseid, mis justkui peaksid meid viima helgema tuleviku poole, kuid tegelikult on enesekesksed, populistlikud ja majanduslikult ohtlikud.

Üha enam tunnen, et valitsus püüab mõelda ja otsustada minu eest, kuigi ma pole seda neilt palunud.

Alates juulist asus minu Eesti äärealal elav töötavast pensionärist lähikondlane aktiivsemalt bussiga liiklema, kartes, et negatiivse statistika korral muudetakse tema kodukandi peatus nõudepeatuseks. Kordan: ta ei vajanud tasuta bussiühendust, kuid uus süsteem sundis teda bussiga rohkem liiklema. Siin polnud saamahimu, vaid soov olemasolevat elementaarset teenust säilitada. Kas me oleme tõesti praegugi veel nii naiivsed, et lasta end mõjutada «tasuta» kartulite jagamisest, nagu seda tegi valitseva erakonna toonane liider kümmekond aastat tagasi Vabaduse väljakul?

Nimetades haigekassa tervisekassaks, ei vähenda me ravijärjekordasid. Töötukassa ümbernimetamine töökassaks ei vähenda meie sõltuvust globaalsest majandusest ja sellega seonduvast ohust jääda töötuks.

Üha enam tunnen, et valitsus püüab mõelda ja otsustada minu eest, kuigi ma pole seda neilt palunud. Tunnen end vastutahtsi kinniseotud ja eestkoste alla pandud patsiendina. «Tahate, ma ütlen teile, miks teid siia toodi, Winston? Et teid ravida! Et teid terveks teha!» See on tsitaat George Orwelli teosest «1984» ja see repliik kõlas Armastuse ministeeriumis, kus süsteemiga mitte kohanevat peategelast ümber programmeerima asuti.

Kuigi ainutõe valdajaid näib meie valitud otsustajate hulgas olevat üksjagu, tahaksin siiski veel loota, et me ühel hetkel ei avasta end ühendatuna Mõtteministeeriumi infovõrguga, mis lisaks tasuta bussisõidu registreerimisele korrigeerib ka mõtted ilma tüütu valideerimiskohustuseta.