Seoses töötu- ja haigekassa kuluka ümbernimetamisega tekib peamiselt kaks küsimust. Esiteks, kas meie riik on tõesti nii valmis ja jõukas, et tegeleda fassaadidega, selle asemel et vundamenti laduda? Teiseks – mis on minu silmis peaküsimus –, kas me hakkame jõudma pseudorealistlikku orwellilikku futuühiskonda, kus üritatakse nimetuste muutmise kaudu muuta meie arusaama asjade olemusest, muuta mõtteviisi?
Otsused alates uuest maksupoliitikast kuni «tasuta» bussiühenduseni panevad mind üha enam kahtlema valitsejate usus rahva suutlikkusse iseseisvalt mõelda. Kõige hullem on see, et mitmed neist otsustest on ka väga raskesti tagasipööratavad. Tunnen üha enam, et praegune valitsus on orwellilikult väljendudes ebahea. Nad teevad järjest otsuseid, mis justkui peaksid meid viima helgema tuleviku poole, kuid tegelikult on enesekesksed, populistlikud ja majanduslikult ohtlikud.
Üha enam tunnen, et valitsus püüab mõelda ja otsustada minu eest, kuigi ma pole seda neilt palunud.
Alates juulist asus minu Eesti äärealal elav töötavast pensionärist lähikondlane aktiivsemalt bussiga liiklema, kartes, et negatiivse statistika korral muudetakse tema kodukandi peatus nõudepeatuseks. Kordan: ta ei vajanud tasuta bussiühendust, kuid uus süsteem sundis teda bussiga rohkem liiklema. Siin polnud saamahimu, vaid soov olemasolevat elementaarset teenust säilitada. Kas me oleme tõesti praegugi veel nii naiivsed, et lasta end mõjutada «tasuta» kartulite jagamisest, nagu seda tegi valitseva erakonna toonane liider kümmekond aastat tagasi Vabaduse väljakul?