Postimees.ee avaldab andmekaitse inspektsiooni menetlustalituse juhataja Taago Pähkeli vastulause tänases Postimehes ilmunud Aarne Seppeli päevakommentaarile «Tahab laulu seest välja».
Taago Pähkel: kuidas püüda kinni öeldud sõna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andmekaitse inspektsioon tegi ettekirjutuse Eesti Päevalehele. Selles nõuti juurdepääsu lõpetamist nelja aasta tagusele persooniloole veebiväljaandes. Seda taotles inimene, keda ennast ja kelle peret loos käsitleti.
Inimene võib nõuda, et ta kustutatakse otsepostituse saajate või tarbijaharjumuse küsitluse andmebaasist. Või et suhtlusportaalist kustutataks tema pildid. Tal on põhiseaduslik õigus era- ja pereelu puutumatusele. Ning kui tema sooviga ei arvestata, võib ta abi saamiseks pöörduda andmekaitse inspektsiooni. See tundub enamikule mõistetav ja otstarbekas.
Aga kuidas on isikuandmete avaldamise lõpetamisega ajakirjanduses? Kui avaldamiseks pole (enam) isiku nõusolekut ega ülekaalukat avalikku huvi, on tal õigus nõuda avaldamise lõpetamist. Sellise õiguse annab talle seadus.
Demokraatia aluseks on vaba ühiskondlik arutelu. Arvamuslugu ajalehes on sellise arutelu osa. Aga kui tegu on poliitiku persoonilooga? Aga kui lugu käsitleb isikut ennast, tema era- ja pereelu? Kui lugu on aastatetagune ja selles kajastatud inimene on poliitikast loobunud? Kumba siis eelistada - era- ja pereelu puutumatust või avalikku huvi?
Ühiskonda, poliitikat, kultuuri ja äri mõjutava või mõjutanud isiku puhul on avalikkusel oluline tema kohta mõningast taustainfot teada. See võib selgitada tema seisukohti. Või seisukohtade muutumist. Või tõendada tema vaadete siirust või ebasiirust.
Aga kui persoonilugu on täiesti mõjutu organisatsiooni endise liikmega? Kui ta oli marginaalse mõjuga juba selles organisatsioonis osaledes?
Kui tegu on poliitilise organisatsiooni ehk erakonnaga, saab mõjusust mõõta eeskätt valimistulemustega. Erakonna puhul, millest jutt käib, oli valijaskond marginaalne ja sealjuures kahanev. Koguni nii marginaalne, et valijahääli oli vähem erakonna liikmete arvust. Tuhat liiget on teatavasti erakonnana registreerimiseks vajalik alampiir.
Muidugi võib vastu väita, et tänased marginaalid võivad olla homsed tegijad. Olen nõus. Ajakirjanduses inimese nõusolekuta tema andmete avaldamist õigustav «ülekaalukas avalik huvi» on ajas muutuv.
Mis on aga selle loo kajastamisel peamine väärarusaam? See on ettekujutus, nagu tooks isikuandmete kaitse seadus tagasi tsensuuri. Nagu peaks hakkama inimese andmeid ajalehtedes või raamatutes musta tuššiga üle värvima või välja lõikama. Ei, see ei ole nii!
Inimene võib tõepoolest oma andmete avaldamise nõusoleku tagasi võtta. Või siis vaibub aastate pärast tema eraelu puutumatust üles kaaluv avalik huvi. Mida siis inimene saab tegelikult nõuda? Üksnes seda, et lõpetataks tema andmete jätkuv avaldamine. Jätkuv avaldamine - see tähendab, et tema andmed on veebimeedias avalikkusele juurdepääsuks avatud. Sel juhul saab nõuda, et see juurdepääs suletakse. Ja ei midagi enamat!
Mis on selle loo moraal? Esiteks - konkreetne juhtum on tõepoolest piiripealne. Alati on menetluse poolel, kes ei olnud tehtud otsusega rahul, võimalik pöörduda kohtusse. Kohtupretsedent tuleb sellistel puhkudel kasuks, kuna aitab luua selgust. Teiseks - kui kord juba avaldamiseks nõusolek on antud, siis avalikkusele väljaöeldud sõna tagasi kutsuda on ülimalt raske.