Joosep Värk: loobume vaikimisvandest julgeolekupoliitikas

Lõuna-Korea liikursuurtükid K9 Thunder (Kõu). Foto: Yonhap / Reuters / Scanpix

Eesti on viimastel aastatel investeerinud julgeolekusse sadu miljoneid eurosid. Riik on hankinud tankitõrjeraketisüsteeme Javelin, liikursuurtükke K9 Kõu ja järgnevate aastate jooksul ehitatakse välja idapiir, mille maksumuseks võib kujuneda 320 miljonit eurot.

Ent asi, mida me selle raha eest pole saanud, on julge olek. Riik hangib tehnikat ja taristut, et seda tunnet luua, aga mingil põhjusel on viimastel aastatel kujunenud nii, et mida suuremad on kulutused, seda vähem julgetakse nende ratsionaalsuses kahelda.

Siinkohal tunnustan Isamaa esimeest Helir-Valdor Seedrit, kes valitsuserakonna esimehena julges kritiseerida idapiiri plaani. Aga teiste otsustajate käitumisest ilmneb tendents, mis on pärast 2014. aasta Krimmi annekteerimist süvenenud. Ma ei heida seda neile ette, sest igaüks, kes julgeb küsida kriitilisi küsimusi julgeoleku kohta, kohtab üsna vihast vastureaktsiooni.

Ajakirjanikuna olen saanud vihjeid, et mitme julgeolekuga seotud hankega on ropult riigi raha raisatud. Aga neid vihjeid kontrollida on olnud üsna võimatu, sest hanked on templi all ning põhjuseid, mille taha peituda, leidub ametnikel kõvasti. Seetõttu ongi laristamist usutavalt tõestada sama hästi kui võimatu.

Ajakirjanikuna olen saanud vihjeid, et mitme julgeolekuga seotud hankega on ropult riigi raha raisatud.

Seda kõike võiks auditeerida riigikontroll, kes on olnud oma töös julge ja läbipaistev. Mõni aeg tagasi sooviski toonane riigikontrolör Alar Karis valitsuselt lisaraha, et kaitseinvesteeringuid auditeerida, kuid reaktsioon sellele oli üsna valulik: nalja teed või, mida seal uurida on.

Tegelikult peaksime nende kulutustega koos aina enam rääkima julgeolekupoliitikast puhtpraktilises võtmes. Pakkuma välja ideid, arutlema nende üle ja ka kritiseerima plaane, mille kulutusi või loogikat on esmapilgul keerukas mõista.

Praegusel ajal nõuab nendest teemadest ausalt rääkimine julgust. Võime ju vastu rinda taguda, et vaenlane saab Tallinnas igast suunast tuld, aga seejuures võiks jätkuda julgust ka probleemidest rääkida. See puudutab teemasid alates strateegilisest kommunikatsioonist kuni missioonisõdurite psühholoogilise abini välja.

Ma olen seda meelt, et Eesti võiks jätta kahe protsendi nõude absoluutseks miinimumiks, sest ilmselt mäletab igaüks meist kooliajast, et aines, milles pidi saama hinde «arvestatud», tegigi suurem osa ära vaid minimaalse töö. Seetõttu ei anna ka kaks protsenti liitlasteta iseseisvat kaitsevõimet.

Kui teeksime sisuka plaani, st valiksime ise välja võimekused, mida saavutada tahame, siis võiksime riigikaitsele minu poolest kulutada ka kolm protsenti. Peaasi, et selle kasutamine on läbimõeldud, kontrollitud ning seda saaks kritiseerida. Siis on olek julgem ning on ka vabadus, mida kaitsta.