Pandipakendi automaadid praegu veel Läti taarat vastu ei võta.

FOTO: Marko Saarm

Sherlock Holmes õpetas, et kui heita kõrvale kõik, mis on võimatu, siis see, mis alles jääb, ongi õige vastus, ükskõik kui uskumatuna see ka ei näiks. Piirikaubandusest rääkides on eesti inimesi läbi lillede joodikuteks tembeldatud ning vihjatud ka sellele, et Läti poolele suured alkoholipoed rajanud ettevõtjatel jääb patriotismist vajaka. Ettevõtja eesmärk on teenida kasumit. Eesti inimese ostujõud on kesine ning kui ühel pool piiri maksab pudel õlut kaks korda rohkem kui teisel pool, siis pole ime, et peale nõudluse on ka pakkumist. Alkoholi piirikaubandus pole põhjus, vaid tagajärg. Põhjus on kahe valitsuse – Rõiva ja Ratase – impotentne ning käpardlik maksupoliitika.

Ilmselt ei lähe kumbki neist valitsustest Eesti ajalukku efektiivsena, sest neid ühendab arusaam, et raha on võimalik majandusest kätte saada, kui vaid kõvemini pigistada. Alkoholiaktsiisiga seonduv näitab, et see filosoofia ei pea paika: raha ei tule, vaid läheb lõunanaabrite lätlaste kaukasse.

Sotsiaaldemokraadist eksminister Jevgeni Ossinovskist on rahva hulgas saanud läbikukkunud aktsiisipoliitika käilakuju, mõned viskavad nalja, et kui lätlased ei taha tänamatud olla, peaksid nad Ossinovskile Läti majanduse ergutamise eest ausamba püstitama.

See oleks ebaõiglane Ossinovski suhtes, ja kui kunagi tõesti Lätis samba püstitamiseks läheb, siis ajaloolise tõe huvides peaksid näiteks Ainaži SuperAlko poe ees (sest sinna selline skulptuuriansambel iseenesest sobiks) seisma Ossinovski ja Rõivas kõrvuti nagu Požarski ja Minin Moskvas Punase väljaku juures. Sest olgem ausad, need mehed on praeguse aktsiisipoliitika arhitektid. Kuhugi lähedale võiks pista ka pisikese kuju Ratasele kui selle jätkajale.

Piirikaubanduse probleemi ei saa lahendada nõukogude aega kuuluvate mõttemallide ja meetoditega.

Selles olukorras ei peaks olema küsimus «kes on süüdi?», vaid «mida teha?» ehk lihtsamalt öeldes, kuidas tekitatud jama ära klaarida. Kuid poliitikud, kes peaksid selle eest vastutama, on üritanud minna teist teed: konstrueerida oma paralleelreaalsust ning pidada koos arvukate parteiliste ja parteitute abimeestega PR-sõda kõigiga, kes selles kahelda söandavad. Oleks neil võimalus, organiseeriksid nad ilmselt piirile kääride ja juukseajamismasinatega relvastatud rahvamalevlaste lendsalgad, kes Lätis tabatud viina- ja õlleostjad nagu nõukogude ajal kiilaks pügaksid.

Vähemalt Ossinovski ja teiste usk, et kaupade vaba liikumist Euroopa Liidus on võimalik tõkestada, kuulub pigem sügavale stagnaaega kui tänapäeva. Piirikaubanduse probleemi ei saa lahendada nõukogude aega kuuluvate mõttemallide ja meetoditega. Ei aita agitprop ega komsomolipatrull. Tuleb tunnistada oma vigu, nii kibe kui see ka poleks, ja leida toimivad lahendused.