Andrei Anissimov: õiglast üritust tabas püha müristus

Andrei Anissimov Foto: Erakogu

Venemaa poliitiliste vodevillide autorid Kremlis ei armasta juhitamatuid isikuid. Mihhail Prohhorov tekitas rahulolematust ja talle loodud näidend «Õiglane üritus» võeti kavast maha, kirjutab Andrei Anissimov.

Kui teile meeldib teater, aga ei meeldi kodunt välja mina, eriti kehva sügisilmaga, siis on just paras aeg jälgida eemalt pöörakuid Venemaa poliitika valimiseelsetes süžeedes. Tuleb märkida, et Kremlit teenivad süžeede autorid erilise peenuse ja viimistletusega oma teostes silma ei paista. Ja polegi vaja eriti midagi viimistleda, kui mõtlev vaataja riigis ilma ei tee, ülejäänud aga võtavad puhta kulla pähe kõike, mida kannavad nende ette massiteabevahendite isandad.

Kuid «Õiglase üritusega» läks Kremli stsenaristidel midagi nihu. Nähtavasti on seal otsa saanud ka professionaalsus ning ruumi jagub veel vaid diletantidele ja sulidele.

Niisiis kerkis päris hiljuti Venemaa poliitilisse taevalaotusse sümpaatne ärimees ja rikkur Mihhail Prohhorov. Opositsioonilised semud ristisid tema ilmumise otsekohe järjekordseks Kremli projektiks. Põhjus oli ilmne. Tandemil tuleb nii või teisiti mingil moel valimistele minna. Tähtsaimat tooli ei hoitud enda käes nii palju aastaid sugugi selleks, et nüüd istuks sellele mõni juhuslik möödamineja. Ja ega rahvas õieti selle vastu ju polegi.

Ent üks asi on oma alamad, teine aga kõrvaline, veel enam välismaine vaatleja. Et mitte näida barbaritena, on nende jaoks nagunii vaja luua demokraatliku värvinguga näidend, kus peab olema rohkem kui üks tegelane.

Seepärast anti poliitiliste vodevillide loojatele ülesanne korraldada uus esietendus, mis tõmbaks kõrvale umbuskliku lääne vaatleja pilgu. Nii ilmuski lavale Prohhorov koos parteiga Õiglane Üritus. Kuid loojad ei osanud arvestada või ei tulnud neil pähegi, et härra Prohhorov tuli poliitikasse arvamusega, et Kremli ettepanek on tehtud siiras vaimus.

Kui püüda analüüsida kokkuleppe tagamaid, võib eeldada miljardäri mõningat naiivsust. Kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, kohtab edukate ärimeeste seas sedagi. Prohhorov, kes on meeldiv ja köitev inimene ega ole rajanud oma äri konkurentide laipadele (niivõrd, kuivõrd see on üldse võimalik), uskus, et Kreml ulatab talle tõepoolest sõbrakäe ja et talle tehti ausalt ettepanek luua tõeline võimupartei alternatiiv.

Tõesti, võib uskuda, et riigijuhid sõbrustasid temaga siiralt seni, kuni ta tegeles Jo-mobiili arendamisega või isegi pani ette pikendada tööpäeva kestust. Ent poliitikas teatavasti sõpru ei ole. Niipea kui ta ütles «jah», lõppes ka sõprus.

Miks teda partei etteotsa kutsuti, on selge – nagu juba öeldud, tehti seda väliste vaatlejate rahuldamiseks ning ühtlasi kondi hambu heitmiseks kodumaisele ametiredelil edenenud elanikkonnale, kes üritavad tegelda millegi asjalikuga, mitte ainult eelarvevahendite nihverdamisega. Aga selles oligi häda – isiku valik peibutuspardi rolli oli ebaõnnestunud. Ainuke, milles autorite arvestus oleks võinud täppi minna, oli see, et ilueedist miljardäri ei hakka laiad massid kunagi toetama. Niisiis polnuks ta konkurent ei Putinile ega isegi Medvedevile.

Et selles mitte kahelda, tuleb tunda Vene tavainimest, tema viha kõige aristokraatliku ja, nagu varem öeldi, õilsa vastu. Seepärast õnnestus Nõukogude verejanulistel juhtidel õhutada Vene pööbel räigele vennatapusõjale, mida enamlased nimetasid kodusõjaks. Seepärast leiti ka nii palju neid, kes ihkasid juurteni hävitada kodanlased ja mõisnikud, see tähendab rahvuse vihatud genofondi.

Nende aegadega võrreldes pole just palju muutunud. Inimloomus, mis kutsus «rahvamassides» esile põletavat viha ja raevu möödunud sajandi algul, kutsub seda esile ka tänapäeval. Ma ei ole kursis härra Prohhorovi sugupuuga, aga see, et miljardär on pärit õilsast soost, on näha palja silmagagi. Ent ükski õilis inimene ei luba muuta ennast marionetiks, isegi kui ta saab ameti sõprade käest. Seda Prohhorov ilmekalt demonstreeriski, lahkudes parteist ja süüdistades presidendi administratsiooni ülema esimest asetäitjat Vladislav Surkovi poliitiliste niitide tõmbamises. Ja see oli alles algus.

Kremlit ootab seoses selle nimega ees veel hulk üllatusi. Projekti autorid panid järjekordselt tõsiselt mööda. Alles siis, kui nad mõistsid, et Prohhorovist ei saa head nukku, tekkis neil küsimus, kuidas sellisest koormast vabaneda. Vastsündinud partei kongressiks valmistati ette seltsimeeste rinne, mis oli valmis juhi välja vahetama ja lõpetama ebaõnnestunud spektaakli. Põhjuse leiab ju alati.

Praegusel juhul vedas Prohhorovi taas alt õilsusepuhang. Ta kutsus partei juhtkonda Jevgeni Roizmani ja teatas, et tema kandidatuuri nimekirjast maha ei võeta, kuidas ka Kreml seda ei sooviks. Roizmani ennast pole siinkohal mõtet lahkama hakata. Ta on ambivalentne ja tõenäoliselt paljudele mitte kuigi meeldiv inimene. Aga kui anda inimesele juba ülesanne partei luua, tuleks talle anda ka võimalus ise otsustada, keda ja miks ta selleks vajab. Prohhorov otsustaski: algul laskis lahti reeturid, lõpuks lahkus ka ise.

Tuleme tagasi Kremli autorite juurde. Juhitamatud juhid pole kindlasti nende romaanide kangelased. Nagu teada, võimudel lahendamatuid olukordi ei esine. Kui miljardär ei sobi, leitakse teine poliitik, mõni Nikita Belõhh, kes omal ajal vahetas välja Tšubaisi ja on nüüd valmis välja vahetama Prohhorovi. Ja küll selliseid juba leidub. Aga mis peamine: selliste muudatuste järel lakkavad olemast ka parteid. Kellele õieti peakski vaja olema Õiglast Üritust ilma rikkurist juhita? Pole vaja seda ka Kremlile. Kuid alla lasta tuleb see sel juhul aeglaselt ja rahulikult, et riigi juhtkond pääseks ainult peavaluga.

Ainuke asi, millega Kremli süžeemeistrid ei osanud ka sel korral arvestada, on see, et Prohhorov on jõuline isik ning Andrei Bogdanovi tasemega poliitikutest pole talle vastast. Kuigi võimudel õnnestus Õiglane Üritus maha matta, pole Prohhorovi lugu veel kaugeltki läbi. Millest järeldub, et poliitilise teatri sõpradel on kõvasti vedanud: selle näitemängu peategelane on võimeline ette võtma ootamatuid improvisatsioone. Sellest andis tunnistust juba mainitud skandaalne kongress.