Paavo Nõgene: identiteet sõltub sisust

Vanemuise teatrijuht Paavo Nõgene. Foto: Margus Ansu

Tartu Kunstimuuseumi ümber toimuv, kus kultuuriministeerium soovib riigi finantseeritud muuseumid koondada osaliselt ühtse juhtimise alla, on tekitanud negatiivset turbulentsust kohas, kus peaks nägema ka positiivset.

Hirmutatakse, et kui Tartu Kunstimuuseum liidetakse Eesti Kunstimuuseumiga, siis kaob identiteet, suisa osa Lõuna-Eesti kultuuriidentiteedist. Kuhu see identiteet kaob?

Identiteet ei kao, kui sisu on tugev, ning identiteet ei sõltu sellest, kes on ülemus. Vanemuise teatri identiteet ei kao, kui kultuuriministeerium otsustab Vanemuise teatri juriidilist omandisuhet muuta, identiteet kaob näiteks siis, kui Vanemuisest kaotataks üks žanr. Tartu Kunstimuuseumi puhul ei ole räägitud sisu muutmisest, vaid juriidilisest juhtimismudelist.

Lõppude lõpuks on kõik kultuuriministeeriumi allasutused, seda nii praegu kui ka tulevikus. Kas Panso koolil puudub identiteet, sest ta on osa Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast? Viljandi Kultuurikolledži identiteet ei ole kadunud pärast liitumist Tartu Ülikooliga, Vanemuise kontserdimaja identiteet ei ole kadunud pärast ühinemist Eesti Kontserdiga. Ühise katuse alla saamises tuleks näha mõndagi positiivset.

Paraku peab ka kunstis järjest rohkem mõtlema rahale ja selle efektiivsemale kasutamisele – ühine majandamine annab selleks ühe võimaluse, luues säästmise kaudu lisavõimalusi põhitegevuse – kunstiga – tegelemiseks. Ühise juhtimise all peaks peale miinuste nägema ka plusse: päris kindlasti võib Tartusse jõuda rohkem kunsti mujalt ning ka Tartu kunstnike tööd võiksid jõuda rohkem väljapoole Tartut.

Vanemuise, Jõhvi ja Pärnu kontserdimaja on head näited kunstilisest sünergiast ühise juhtimise all – Tallinnast välja on toodud artiste, kes muidu piirdunuks ilmselt Tallinnaga või poleks üldse Eestisse jõudnud, sest ühe kontserdi korraldamine on alati kulukam kui mitme.

Paljud Tartu interpreedid on saanud sünergia tulemusel võimaluse esineda Eesti Kontserdi korraldatud sündmustel mitmes Eesti linnas. Miks ei võiks sünergiast Eesti Kunstimuuseumiga sündida samasugust positiivset ka Tartu kunstnikele, Tartu kunstile?

Üks asi on asjade otsustamise vorm, mis peaks kindlasti toimuma diskussioonis osalistega, teine pool on aga sisu, milles tuleb hinnata ka plusspooli. Ühises tegevuses peaks nägema pigem sünergiat kui ohtu. Identiteet ei sõltu sellest, kes on otsene ülemus – Eesti Kunstimuuseum või kultuuriministeerium –, identiteet sõltub sisust.