Suvine Tartu.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Euroopa kultuuripealinna tiitel võiks Tartule anda ajaloolise rolli Lõuna-Eesti keskuse ja hääle kandjana, mida meie linnal on praegu retoorikas rohkem kui tegelikult, kirjutab tartlane Sulev Valner.

Euroopa kandideerimine 2024. aasta kultuuripealinnaks võib olla Tartule kui Lõuna-Eesti pealinnale suur võimalus, aga loomulikult ei saa kedagi kohustada kõiki oma võimalusi päriselt kasutama. Sel juhul võib kultuuripealinnaks kandideerimine osutuda ka mitte väga suureks võimaluseks. Kui mingit võimalust valituks osutuda üldse tekibki, konkurendid on ju ka olemas.

Kui jääda traditsiooniliselt enesekeskselt väikelinlikuks ja seada eesmärgiks selline kultuuripealinna-aasta, mil Tartu linnas toimub eelkõige hulk tavalisest suuremaid festivale, siis see on ka tore. Eks neid suuremaid festivale toimub Tartus aeg-ajalt praegugi, nagu näiteks tänavusuvine Gaudeamus. Kultuuripealinna aasta saab läbi, mingi mälestus toimunust jääb – kellele edasiseks jõudu andev, et midagi igapäevasest suuremat on ära nähtud, kellele hoopis tühja tunnet tekitav, kui järgmised aastad lahjemad tulevad (mis on ju üsna paratamatu, kuna igaks järgmiseks aastaks linnal kultuuriüritustele sama palju raha ja tähelepanu tõenäoliselt ei jagu).