/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2009/11/02/259980t1h19e1.jpg)
Mis juhtub siis, kui valitseja hakkab alamatele vastu nende tahtmist jõuga head tegema? Vaatame seda Venemaa «permanentse kultuuripealinna» Permi näitel.
Hendrik Alla: Permi kultuurimaffia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa on loomult autoritaarne riik ja kuberneril on seal üsna laialdased volitused. Permi krai kuberneril Oleg Tširkunovil on kinnisidee, et kui tõsta üldist kultuuritaset, siis hakkavad inimesed paremini ja õnnelikumalt elama.
Selles usus on Permi sisse ostetud arvutult ajusid Moskvast ja Peterburist, et rajada Uurali mäestiku jalamil asuvasse, seni vaid sõja- ja metsatööstuse poolest tuntud miljonilinna kultuuripealinn.
Sissejuhatuseks telliti linnale logo Vene kuulsa disaineri Art Lebedevi käest. Minu meelest on tegemist graafilise disaini meistriteosega. Aga tõeliselt hakkasin silmamõnust niuksuma siis, kui nägin, kuidas disainerid üle kogu Venemaa selle logoga erinevates meediumites mängivad. Millegipärast ei tekita kultuuripealinn Tallinna graafiline visiitkaart minus samasuguseid võdinaid.
Kujutleme hetkeks, et Tallinna pukki saaks inimene, kes tõsimeeli arvabki: pumpame kultuuri, siis tõuseb majandus iseenesest. Tallinna juhitakse autoritaarselt, seega on võrdlus asjakohane.
Küllap tõuseks selle vastu kõva kära, pööbel nimetab ju igat enda jaoks arusaamatut asja «purkisittumiseks». Permis oli vägivaldse kultuuristamise vastu kah alguses küllalt protestijaid, aga mis siin ikka – ennegi on talupoegi vitsaga kartuleid kasvatama õpetatud.
Tänavu jaanuaris külastas Laine Jänest Permi kultuurimaffia eesotsas krai juhi consigliere, kultuuriminister Nikolai Novitškoviga, kes soovis oma Tallinna-visiidil tutvuda Euroopa kultuuripealinna projekti korraldusega ning arutleda kultuurialase koostöö võimaluste üle.
Ametlik teadanne kajastab seda sündmust stiilis «ministrite kohtumine jahtlaeval kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas», kui Ilfi ja Petrovi meenutada. Ja see oli kõik. Hiljemgi on Permi kultuurifunktsionäärid sihtasutusega Tallinn 2011 ühendust võtnud, aga meil puudub huvi ja võimekus Permiga suhtlemiseks.
Eravestluses sõnas üks ametnik, et neil pole ressurssi isegi Turu linnaga piisava suhtluse arendamiseks, saati siis mingi Venemaaga. «Ja pealegi, kuidas seda Brüsselile seletada,» täiendas vestluskaaslane.
Mind muutsid Permis veedetud üheksa tundi misjonäriks. Mu sõpradel on Permi-juttudest juba kõrini. Seal on kesklinnas üks karukuju, mille koonu patsutades pidi soov täide minema. Mina ei soovinud tagasi saada taksosse ununenud raha ja dokumente, vaid võimalust jälle Permi külastada.