/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/09/19/759528t1h3fb5.jpg)
Politseiametnikud peavad peeglisse vaatama
Juhtkiri: inimelu hind
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõikvõimalikus statistikas on kõike kokku rehkendatud, ka inimelu hind. Näiteks viitas siseminister Ken-Marti Vaher juunis riigikogus TTÜ ja maanteeameti analüüsile, mille järgi läheb inimese hukkumine liikluses ühiskonnale maksma ligi miljon eurot. Arvutusi võib ju teha, kuid tegelikult on iga inimelu hindamatu.
On justkui sõnadetagi selge, et igaüks meist peaks tegema kõik endast sõltuva, juhul kui sellest võib sõltuda kellegi elu, olenemata kellaajast ja määrustikust – kuigi tegevusetus võib olla täielikus JOKK-kooskõlas seadusega. Viimast alla kriipsutades tuleb antiikfilosoofi sententsi parafraseerides nentida, et inimesele võib inimlik tänapäeva Eestis ka võõras olla. Seda on valus näha.
Viimasel ajal on avalikkuse ette jõudnud juhtumid, millega seoses politsei on sunnitud peeglisse vaatama. Kus inimese saatus pole justkui enam kedagi huvitanud ning juhtum on lõppenud õnnetult või koguni traagiliselt. Nagu näiteks Tartus arestimajast lahkunud, kadunuks jäänud ning kolm nädalat hiljem surnuna leitud vana ja haige mehe lugu või ETV «Pealtnägijas» kirjeldatu, kui politsei ei tahtnud või ei suutnud otsida Parkinsoni tõbe põdevat meest.
Politseis on kõnealuste juhtumite osas algatatud sisejuurdlus ja kindlasti tuleb selle käigus ka ametijuhendid ja protseduurireeglid üle vaadata. Kuid sellest ei piisa. Elus tuleb tihti ette olukordi, kus kui tahes detailsete normide punktuaalne täitmine ei pruugi tuua positiivset tagajärge.
Inimese elu ja tervis peaks aga kuuluma kategooriasse, kus kõik alarmid on punases, sõltumata asjaoludest. Eeltoodud juhtumite analüüsi niidistikud peaksid ulatuma ka küsimusteni, kas ehk ei esine puudujääke politseinike hariduses või kaadri värbamises.
Lootusele, et probleemi mõistetakse, annab alust äsja ilmunud politsei- ja piirivalveameti ajakiri Radar, kus ameti peadirektor Raivo Küüt oma kolleegidele kirjutab: «[---] ootan kõigilt meie töötajailt selget vastutustunnet ja mõtteviisi, et just minust, konkreetselt igaühest, sõltub see, et meie tegevuse või [---] tegevusetuse korral ei antaks alust näpuga näidata. [---] Me ei saa mitte kunagi inimestele öelda, et näiteks sellega me niikuinii tegelema ei hakka [---]. Ka neis asjades, mis esialgu ei tundugi politsei vastutusvaldkonda kuuluvat, tuleb meil inimesed ära kuulata ja neile vastata [---].»
Politsei- ja piirivalveamet on üks Eesti usaldusväärsemaid riigiinstitutsioone, mille reiting on taasiseseisvusajal märkimisväärselt kerkinud, küündides viimastel aastatel püsivalt üle 85 protsendi. Nii kõrge maine kahjustamine ei mõju laastavalt mitte üksnes politseile endale, vaid kogu riigile. Sel lihtsalt ei tohi lasta juhtuda.