:format(webp)/nginx/o/2018/07/18/10910886t1h2d3d.jpg)
Ühendkuningriigi parlament on suveräänne ning juhul, kui otsustatakse lõigata läbi kõik sidemed Euroopa Liiduga, on vaieldamatult tegu täiesti legitiimse otsusega. Samamoodi oleks korrektne mõni väiksema mastaabiga Brexiti stsenaarium, kirjutab Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete ringi liige Mihkel Märtens.
Kui Briti valitsus Brexiti-plaani kokku leppis, olid Brüsselis läbirääkimised juba alanud. Õigemini olid need kestnud juba üle aasta. Referendumist on nüüdseks möödas kaks aastat ja artikli 50 käivitamisega lahkub umbes kaheksa kuu pärast Ühendkuningriik Euroopa Liidust. Läbirääkimisi on saatnud sisetülid ja kriisid nii Briti valitsuses kui ka konservatiivses parteis, mille võimalikuks (peaministri Theresa May jaoks isegi loodetavaks) kulminatsiooniks oli kahe Leave-kampaania võtmetegelase, välisministri Boris Johnsoni ja Brexiti ministri David Davise lahkumine valitsusest.
Rahva tahte täideviimine on põhisõnum, mis kõlab nii valitsuselt kui ka veelgi karmimat Brexitit nõudvatelt euroskeptikutelt. Poliitiline debatt on jõudnud olukorda, kus väga põhimõtteliselt erinevate poliitiliste tulevikuplaanide toetajad õigustavad enda väljapakutud lahendusi, toetudes 2016. aasta referendumile.
Siinkohal on paslik meelde tuletada küsimust, mille puhul Briti rahva arvamust küsiti. (Meeldetuletuseks – tegu oli seaduslikult mittesiduva referendumiga ning otsuse võimaliku Euroopa Liidust lahkumise kohta ning tulevikusuhete fikseerimisest peab langetama Ühendkuningriigi parlament). Referendumi küsimus oli: «Kas Ühendkuningriik peaks jääma Euroopa Liidu liikmeks või Euroopa Liidust lahkuma?»
Ühendkuningriigile omaseks saanud tulistes parlamendidebattides võib nüüd tihti kuulda väiteid stiilis: «Rahvas hääletas nii, sest ilmselgelt tahtsid nad Euroopa ühisturust lahkuda» või «rahvas tahtis Brexitit, seega peavad nad saama võimalikult karmi Brexiti» või «Euroopa Majanduspiirkonnal on liiga palju sarnast Euroopa Liiduga, seega ei taha ilmselgelt rahvas seda tulevikustsenaariumit».
Selliste väidete tegemine referendumi tulemusele toetudes on täiesti alusetu. Seda tüüpi järeldusi tegevate leave-kampaania juhtfiguuride käitumine on ehe silmakirjalikkus, sest paljud nende seast (Boris Johnson, Nigel Farage, Daniel Hannan jne) kinnitasid enne hääletust rahvale, et Brexit ei tähenda ilmtingimata karmi Brexitit ning Euroopa Majanduspiirkonna liikmesus koos ligipääsuga ühisturule (mis toob endaga kaasa neli põhivabadust, mille seas on ka inimeste vaba liikumise) on just otsitav tulevik.
Ometigi on sellised arvamused liikumas poliitilise perifeeria äärmustest ka põhivoolu, nüüd kinnitavad ka valitsuse praegused ja endised liikmed, et vaja on täide viia just sellist Brexitit, mille poolt rahvas hääletas. Rahva tahte reetmise korral on Ühendkuningriigi tipppoliitikasse ähvardanud tagasituleku teha sinna mitte kunagi kuulunudki Nigel Farage, kes enne referendumit kiitis Euroopa Majanduspiirkonna mudelit, kuid nüüd on tema ning tema toetajate pidevad ja karmid sõnavõtud mõjunud ka valitsuse poliitikale.
Ühendkuningriigi parlament on suveräänne ning juhul kui otsustatakse lõigata läbi kõik sidemed Euroopa Liiduga, on vaieldamatult tegu täiesti legitiimse otsusega. Samamoodi oleks korrektne mõni väiksema mastaabiga Brexiti stsenaarium. Isegi kui parlament otsustaks, et Ühendkuningriik jääks Euroopa Liitu, oleks tegu legitiimse, aga siiski referendumi tulemust arvestades valijate enamuse suhtes ebaausa otsusega.
Oleks tervitatav, kui poliitilise debati osaks saaks erinevate Brexiti plaanide mõjude hindamine, et valida riigile kõige kasulikum tulevikutee ning lõpetada nn rahva tahte mantra kordamine, et sel eeskäändel läbirääkimised nurjata. Brexiti lumepall on veerema lükatud ning Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust. Sellega on ka rahva tahe referendumi asjus ammendunud. Kui poliitikud soovivad väitlustes Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu vaheliste suhete tuleviku suhtes kasutada argumendina rahva tahet, peab selle jaoks koraldama uue referendumi.
Autor väljendab artiklis isiklikke vaateid