/nginx/o/2021/02/28/13655843t1h034d.jpg)
/nginx/o/2018/07/18/10907737t1h0e49.jpg)
Bioloogiline kell annab põhjuse talve- ja suveajale ülemineku jätkamiseks, mitte kellakeeramise lõpetamiseks, kirjutab füüsika- ja astronoomiaõpetaja Ain Ainsaar.
Astronoomiaõpetaja: miks tuleks kellakeeramist jätkata (57)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on võetud üsna häälekalt sõna suve- ja talveaja eristamise lõpetamise poolt kevadise ja sügisese nn kellakeeramise teel. Praegu paistab siiski nagu oleks senise praktika pooldajad enamuses. Ka allakirjutanu on selle enamusega sama meelt. Põhjendus selleks pole küll mingi meie laiuses tajumatu energiasääst, vaid seesama oponentide rõhutatud bioloogiline kell.
Nimelt tunnen mina küll oma bio-kella olema teatavas sünkronismis loodusliku, ühtlasi kõige võimsama valgusallika Päikesega. Kui Päike hakkab varem tõusma kui mina ärkan, siis tundub ebaõige edasi magada. Tõsi, täpne seos nende protsesside vahel pole mõistlik ega võimalikki, kuid looduse mõju inimese rütmidele on ju loomulik.
Ja pärast kevadist aktiivsuse rütmijõnksu on nii meeldiv kogeda, et päike jätab õhtuse valge aja äkitselt tunni võrra pikemaks. Sellega saab ju nii palju täiendavat ära teha. Sügisel tuleb õhtul kellakeeramisest muidugi pimedus rutem kallale, aga hommikulgi on ju veel pimeda aeg ning ega valge aega pikendamaks pole arusaadavalt Päikese footoneid kusagilt juurde võtta.
Mida siis neile konservatismijüngreile vastu öelda? Oleme nendega ühte meelt, et praegune talveaeg võiks olla mingis aastakeskses arvestuses õigem, sest see on ju meie pikkuskraadide vööndiaeg, st see, milles Päike paistab kella 12 ajal kõige täpsemalt lõunas.
Astronoomiat on sellega pisut kergem õpetada. Aga põhjus, et «see vastab meie välja kujunenud ja geenidesse kirjutatud ööpäevase rütmi olemusele», nagu kirjutab 14. juuli Postimehes Eesti Unemeditsiini Seltsi president Heisl Vaher, on liialdus, kuna meie bioloogilised kellad ehk rütmitunne ei sisalda ju (tundide) numbreid, vaid ainult nende vahesid.
Minu ja minu sõprade bioloogilised kellad teevad küll kahel ööl aastas rohkem või vähem häiriva jõnksu, kuid aastas on ju veel 363 ööd, kus midagi ei juhtu ja kõik taastub. Samasugune, kuid palju hullem on lugu nendega, kes reisivad ühest ajavööndist teise, eriti kui ajavahe on palju suurem kui üks tund ja selline «jõnks» on meie paljude elus nii tavaline ja korduv, et kui asi oleks nii hull, siis sellest tulenev «haigete ravi» probleem peaks panema meid juba lennujaamu sulgema.
Autor on Tallinna Ülikooli emeriitdotsent.