Kui kellelgi on soovi näha, kuidas üks kakskeelne kool iga päev toimib, siis meie uksed on teile uuel kooliaastal avatud, kirjutab Lohusuu kooli õpetaja Triinu Dressel.

Ühes väikses külas Peipsi ääres asub kool nimega Lohusuu Kool. Armas ja hubane väike külakool, mis on arendanud kohalikku hariduselu juba 320 aastat. Kui Lohusuu koolimaja ustest sisse astuda, siis võib ees oodata üllatus – meie kool on üks vähestest Eestis töötavatest kakskeelsetest koolidest. Seoses Kristina Kallase artikliga ühtsest Eesti koolist tahtsin kirjutada meie näitest.

Lohusuu kool ootab nii vene kui ka eesti noori. Kakskeelsus algab juba lasteaias, kus venekeelsetest peredest lapsed on koos eestikeelsete lastega ning imetore on näha, kui juba väikesed lapsed hakkavad lõimuma. Lasteaiaõpetajad räägivad enamjaolt siiski eesti keeles, kuid oskavad ka kõik vene keelt – seega ei teki kunagi probleeme arusaamisega. Imetore on minna lasteaeda, kus lapsed hüüavad kõik tere ja räägivad toredaid lugusid oma tegemistest, kasutades mõlemat keelt. Hariv on iseendalgi näha neid omavahel suhtlemas ning mingi hetk ununeb, et lapsed räägivad eri emakeelt. Juba lapsest saadik on Lohusuu noored suhtunud mõlemasse kultuuri koduselt. Seda on näha ka külapildis – poe juures ikka ajad juttu ka vene rahvusest inimesega, kellele vastad eesti keeles ning kõik jutud saavad räägitud.

Käisime sel talvel kooliga ekskursioonil uisutamas ning instruktorid olid üllatunud, et nad ei suutnud vahet teha, kes oli eesti, kes vene noor, sest mõlemas keeles saadi kõigest aru.

Kui lapsed lasteaia lõpetavad, saavad vanemad valida, kas panevad nad kooli eesti või vene osasse. Mõlemas on peamine õppetöö emakeeles, kuid see ei muuda fakti, et väljaspool tunde toimub kogu igapäevane koolielu eesti keeles. Vene ja eesti klassid ei ole jaotatud eraldi korrustele – vastupidi, vene klassid on segamini eesti klassidega ning suheldakse omavahel nagu ikka. See kõik on loomulik protsess. Miski meie koolis ei ole lastele peale surutud, kuid praktikas omandatakse kaks keelt ning kaks kultuuri. Pole vahet, kas veedetakse aega VKontakte või Facebooki lehel, kui mõelda, et vaba aeg on ühtmoodi sisustatud. Noored on nagu noored ikka, nääklemisi tuleb  ette, kuid kordagi veel pole mina enda õpetajaks olemise ajal kohanud rahvuslikku vaenu. Kool tekitab lastes ühtsuse tunde, mille tõttu pole iial vaja näha oma erinevusi negatiivse asjaoluna, vaid tuntakse sellest hoopis täiendavat rõõmu. Käisime sel talvel kooliga ekskursioonil uisutamas ning instruktorid olid üllatunud, et nad ei suutnud vahet teha, kes oli eesti, kes vene noor, sest mõlemas keeles saadi kõigest aru.

Lohusuu inimesed on need, kes aitavad seda suhtumist jätkata ka väljaspool kooli. Meie Eesti 100. sünnipäeva aktusel esitati tantsunumber, kus meie eesti tantsumemmed ja vene tantsijad koos lastega esitasid eesti rahvatantsu. Tantsu lõpuks moodustati lavale ühiselt 100.

Õpetajad ning kogukond on suur osa selle kooli edukast tööst. Kui siseneda õpetajate tuppa, siis on kuulda vestlust, mis on eesti keeles, kuid kasutatakse vahepeal venekeelseid sõnu ning viimasel ajal isegi naljatades ingliskeelseid sõnu. Osa õpetajaist on selles koolis töötanud juba mitukümmend aastat, kuid on ka noori ja äsja tulnud õpetajaid. Kooli atmosfäär on imetlusväärne, kaks kultuuri saavad kokku ning koos olles oleme valmis palju ära tegema. Vilistlased külastavad meid tihti ning igatsevad kooliaega ning ütlevad, et gümnaasiumi minnes ei ole kuskil sellist sõbralikku suhtumist kahte kultuuri, kui on siin meie väikses Lohusuus. Lohusuu inimesed on need, kes aitavad seda suhtumist jätkata ka väljaspool kooli. Meie Eesti 100. sünnipäeva aktusel esitati tantsunumber, kus meie eesti tantsumemmed ja vene tantsijad koos lastega esitasid eesti rahvatantsu. Tantsu lõpuks moodustati lavale ühiselt 100. Selliste ettevõtmiste kaudu näevad paljud lapsed esimest korda eesti rahvatantsu ning pärast küsitakse, millal uuesti saaks tantsida. Meie koolile on alati olnud tähtis oma kodukoha ajaloo tundmine, mis on meile lähemal kui õpikust loetu. Kuna meie koolis käib ka lapsi mujalt, siis ei ole vaja karta, et kordame koolis kõike, mida vanaemad kodus juba rääkinud on.

Mõeldes ühtse Eesti kooli ideele, mõistan, et meie väike kool on olnud kakskeelne juba pikemat aega. Alati on viise, kuidas asjad saaksid paremini olla, kuid võin tõesti kinnitada, et siiamaani on meie koolis lõimumine läinud edukalt. Kui kellelgi on soov näha, kuidas üks kakskeelne kool iga päev toimib, siis meie uksed on teile uuel kooliaastal avatud.