Hando Runnel

FOTO: Peeter Langovits

Kuidas sõnastada seda kultuurilist ülesannet, mille endale «Eesti mõtteloo» raamatusarja välja andes oleme võtnud? Iseseisvuse taastamisest ilmumist alustanud ja nüüd 100. köiteni jõudnud sari on meie kultuuriline kohustus.


Seda võiks natuke võrrelda muinsuskaitse tööga. Veidi naljatamisi olen ma öelnud, et varemete kõrgus mõõdab kultuuri sügavust. Varemete õige säilitamise eest võitleb muinsuskaitse. Aga muinsuskaitse tegevus on omamoodi paradoksaalne.

Kui üks hoone, millest teatakse, et see on ajaloolise väärtuse ja minevikuga, kõduneb ja mädaneb, siis ei ole see kellegi asi.

Kui aga keegi võtab kätte ja hakkab seda hoonet korda tegema, siis tulevad muinsuskaitsjad ja hakkavad ette kirjutama ja õpetama, kuidas seda tegema peab: kas katus peab olema tsingist või vasest või pilpast või õlest, ja kui sinu jõud ja raha nende kõrgendatud nõudmiste juures välja ei kanna ja ehitise korrastamine jälle pooleli jääb, siis võib see asi nende meelest ka laguneda või kas või maa pealt ära kaduda.

Ja siis, saja aasta pärast, tulevad arheoloogid, ja arheoloogid võivad kõike, ka kunagised hauad lahti kaevata – seda nimetatakse siis juba teaduseks.

«Eesti mõtteloo» raamatusarjaga oleme moraalselt samasuguses kõikuvas seisundis. Meie nimestik on A-st Ö-ni, Annistist Öpikuni. Nende hulgas on palju autoreid, kes on Eesti ajaloos olnud tähtsad tegurid, kuid kes on vahepeal maha vaikitud või unustusse sunnitud, et selle läbi hävitada meie ajalootunnetust ja identiteeditunnet – ja see on ka omajagu vilja kandnud.

Kui me tahame neid uuesti käibesse võtta, nõuab see palju tööd ja vaeva. Aga siis, kui oleme jõudnud mõne autori läbi uurida ja välja anda, ilmub tihti kusagilt keegi veel targem inimene, kes ise pole seda tööd teinud, ja ütleb: «Miks te just selle raamatu välja andsite? Miks te mõnda teist ei andnud? Miks teil on raamatus nii vähe kommentaare? Miks ei ole teaduslikku eessõna?»

Ja siis tunned sa end nii, nagu võib tunda üht vana hoonet päästa katsuv inimene, kelle juurde tulevad lipsuga härrasmehed muinsuskaitsest ja ütlevad: «Te teete kõik valesti – need aknaraamid peaksid olema hoopis teisest puidust! See on vale! Tooge puit Vahemere äärest või Polüneesiast, sealt saate tugeva puidu!»

Karastus peab ihus olema, et öelda, et me teeme seda, mida oskame ja jõuame, ega võistle peenema teadusega, me oleme ausad diletandid. Kui me näeme, et kirjandusteaduse mehed on nii koormatud, et nad niikuinii ei jõua uurida, siis teeme selle töö ise ära. Kui järeltulevad targad oskavad teisiti, miks nad ei võiks sedasama asja uuesti ja veel paremini teha. See – ahvatleda uusi tegijaid – ehk võikski olla meie sala-eesmärk.

«Eesti mõtteloo» autorite uurimisel on tekkinud ajalooline mulje, et meie paari viimase sajandi ajalugu on käinud lainete kaupa. Eesti rahvale anti vabadus 1816.–1819. aastal, kuid neil polnud sellega midagi teha – neil polnud majanduslikke vahendeid.

Aktiivne, tegutsemisajalugu algab enne 1870. aastaid, me nimetame seda rahvuslikuks ärkamiseks. Liitusid kaks tunnet – hariduse püüe ja varanduse püüe – ja sealt algasid talukohtade ostmised ja rahvale õiguste nõudmised, isegi sellisel kujul, et maamehed ja kooliõpetajad lähevad palvekirjaga tsaari juurde.

Siis tulid ka seltsingud. Aga paarkümmend aastat hiljem kõik soikus – kirjameeste seltsid lõpetasid ja tuli venestamislaine. Koolid ja asutused pidid saksa keele pealt ümber harjuma vene keele peale, aga eesti keelt ikka veel ei  olnud. Ja see kõik kestis kuni läinud sajandi alguskümnenditeni, maailmasõjani ja  Vabadussõjani välja.

Siis tuli omariiklus, kuid see kestis vaid 20 aastat – 1918. aastal deklareeriti, ja 1938. aastaks oli juba näha, kuidas suured riigid peale tulevad, agendid Saksamaalt ja Venemaalt propagandatööd teevad ja survelepinguid koostatakse. Et sõja tallermaaks kuulutatud territoorium oleks sakslastest puhas, küüditas Saksamaa sel ajal Eesti territooriumil elanud saksa soost inimesed Saksamaale.

Järelejäänud edukad haritlased ja talupojad küüditati 1940. aastast ida poole. Need aastad sisaldasid väga suuri murranguid: paar okupatsiooni, vastastikune hävitamine, laialivedamine, põgenemine – haritlaste ladvik pages läände, sest muidu oleksid vabastajad nad ära lõpetanud.
1948 toimusid viimased küüditamised, talude ja varanduse käestvõtmine, kolhooside tegemine.

Endine maarahva Eesti hakkas kaotama oma talupoeglikku põhja. Ja 20 aastat hiljem, 1968, kui Tšehhisse sõitsid tankid, oli Eestis traditsiooniline talupoeglik kultuur praktiliselt lõppenud.

Partei tiiva all olev komsomol hakkas õppima kapitalismi, uut ärilist elulaadi, ja komsomoli liikmetest kujunesid uued juhtivad figuurid. 1968–1988 oli vegeteerimise aeg, millele anti sõbralikult nimeks «stagnatsioon». Areng toimus, ehkki aeglasemalt. Kirjanduselu sai sel perioodil aga tugeva hoobi.

1988 algasid esimesed vabadusliikumised, Venemaa murrang ning meie rahva ja riigi kasvav aktiivsus. Nüüd oleme 20 aastat olnud näiliselt oma riik. Reaalselt oleme kaotanud avatuse sildi all ja turumajanduse lihtsustatud ideoloogia vaimus suure osa oma suveräänsusest ja vabadusest, toimunud muutuste puhul võib märgata kolonisatsiooniga sarnanevaid ilminguid. Ees seisab aga periood, mida ei oska ennustada.

Aga kui praegusi arenguid vaadata, iseloomustab seda paljuski maailma ummikusse jooksmine. Tehnoloogia muutused on nii kiired ja võimsad, et hakkavad dikteerima muud tegelikkust, ja inimeste jaoks on küsimus, kas nad kohanevad sellega või mitte.

Seda kõike olen saanud tunda ja mõelda raamatusarja autoritega tegeledes, sest tegu pole ju mitte puhta kirjandusega üksi, vaid terve rahva saatusega, rahva, mis tuleb minevikust ja läheb kuhugi tulevikku. Mis on selle rahva saatuse loos ühe inimese ja ühe põlvkonna ülesanne?

Kas tal on seotus oma mineviku ja tulevikuga? Seda seotust on vahel küll eitatud, on öeldud, et inimene on vaba ja valib ise oma saatuse – aga ta ei ole vaba. Teadlased on leidnud, et mõni geenikäsklus on aastatuhandeid inimese sees olemas olnud.

Aga mõistuse käsklus on sellest veel tugevam. Ja kes seda tunneb, need ongi valitud pärandit hoidma, ja nad on saanud pärijaks ja see vaimne pärand on jäänud nende hooldada. Seda ongi mõtteloo sari teinud.

Juba eelmise sajandi alguses olid inglastel-sakslastel olemas raamatusarjad – kas filosoofilised või klassikasarjad või ka uustulnukate ehk modernsete autorite raamatud, mida anti väikeste või ka paksemate köidetena, aga numeratsioon läks ikka üle saja, kahesaja, kolmesaja.

Niisuguses pidevalt ilmuvas sarjas on ka üks kultuuriline jõud või kultuuriline järjepidevus, millega meie väike vaene rahvas ei suuda võistelda, aga me võime siiski püüda sedasama teha. Kui me oleme tõusnud kirjakultuuriga rahvaks ega ole üks nende hulgast, kelle seast laevadega orje veeti, et need võõral maal mõnesaja aasta pärast kodanikeks saaks, vaid kui oleme juba omakeelse rahvusriigi loonud, siis see riik kohustab.

Kirjakeelega rahva puhul on alati oluline, millised on need tekstid, mida me tsiteerime. Kui me kirikusse läheme, peame vanast testamendist lugema, kuidas üks rahvas on maailmas elanud, põlvkonnast põlvkonda. See ongi kirjapandud ajalugu.

Ja seni, kui eestlased ei saa panna kirja samamoodi oma ajalugu – et see oli selle poeg ja see selle oma –, on meil oht saada õnnetuks rahvakilluks, mille tsivilisatsioon ära õgib koos tema keele ja sõnavaraga. Komi kirjakeel on vanem kui eesti oma. Aga mida me praegu Komist teame? Et seal olid vangilaagrid ja söekaevandused. Aga mõnd komi filosoofi – seda me ei tea.

Villem Reiman manitses eestlasi ajalootunde nõrkuse pärast. Tema tõi meie ajaloouurimisse selle inimesekeskse detailsuse ja kirjeldas inimese elulugu kui ajalugu. Nii et ajalugu ei ole ainult sõdade ajalugu, vaid inimeste ajalugu. Meie ajalugu ei ole vaid Vabadussõda ja okupatsioon, see on see kirikuõpetaja, see keelemees, see tõlkija. See on elav kultuurilugu. See rikkus tuleks võtta silmade ette, kui kaheldakse, kas mõttelool on mõtet.

Rahvusel on kaks jalga: üks on eepos, pärandlugu ja teine on mõttelugu. Meie tänapäevases ajaloos jääb meie silme ette sündmusi, mis on mõõdetavad muinasjutu kategoorias. Nagu Estonia uppumine – ei ole selget aruannet ega seletust, mis see on. Või kaksiktornide varisemine. Võid seda kirjeldada nii või teisiti, aga mingi nurga alt on see muinasjutt – mingi vapustus, millele ei ole loogilist seletust.

Teine asi on see ajalugu, mis on seotud ühe isikuga, tema omapäraga, tema mõtlemisvõimega. Tema loob teatud piiridega omaette maailma, ja lugejal on võimalus sinna maailma siseneda.
On väga lihtne öelda, et tõlkige parem Platonit. Sest kõik on öelnud, et ta on tark ja laia mõtteväljaga. Aga miks me ei avasta mõtlejaid enda ümbert?

Muidu oleme nagu need, kes sügisel ei osta oma küla mehe maasikaid ega õunu, vaid lasevad endale Poolast importõunu tuua. Mõtteloo sari seevastu on aga nagu mahepõllumajandus: sõnnikut ei pane, sisse ei osta.