Otsitakse idapiiri ehitajat.

FOTO: Arvo Meeks/Lõuna-Eesti Postimees

Mõni asi on tegelikult sõnadetagi selge. Eesti julgeolek on tähtis ja pidav idapiir üks selle olulisi alustugesid. See, et riik piiri välja ehitab, on enesestmõistetav, kuid näib, et me pole endale piisavalt selgeks teinud, mida me õieti ehitada tahame.

Keskne küsimus on mõistagi turvatundes. Kui inimene ostab korterile uue ukseluku või ehitab maja ümber aia, siis kaalub ta kahtlemata, millist lukku valida või aeda teha. Kas kasutada mehaanilisi või hoopis elektroonilisi lahendusi? Mida võimaldab rahakott ja kas kõrgem hind annab ka parema tulemuse? Ja kas kalleim süsteem on üldse otstarbekas? Mõnikord on, aga alati ju pole. Ja lukk on lõppeks looma jaoks, nagu vanarahvaski teadis. Tuleb talitada nutikalt.

Umbes samamoodi peab riik vaatlema oma piiride küsimust. Turvatunde arvelt koonerdama hakata ei tohi, aga valitsemisvastutus tähendab üksiti avaliku raha lugemise oskust. Keegi ei nõua droonide ja elektroonilise luure ajastul, et riik ostaks piiri tarbeks hulgi kokku okastraati hinnaga viis senti meeter ja koorma kaikaid postideks ning loeks teema lahendatuks. Ent avalikes huvides pole aga ka taristu ülekuldamine ehk näiteks süsteemid, mida kunagi kasutama ei hakata.

Tundub, et napib nii tervet mõistust kui ka laiemalt (poliitilist) julgust teemaga tegeleda. Sellele viitab riigikontrolör Janar Holm oma kirjas, milles kritiseerib valitsusele otsustamiseks antud idapiiri väljaehitamise kava. Kui ministritel pole otsustamiseks vajalikke andmeid ega analüüsi, kannatab ka otsuse kvaliteet.

Tavakodanik loomulikult ei saa ega peagi teadma piiriehituse nüansse, kuid oleme olnud tunnistajaks, kuidas eeldatav maksumus paisub nagu sai väärt pärmi peal. 2015. aastast, kui idapiiriteema Eston Kohveri röövimise Ukraina sündmustega muutunud rahvusvahelise olukorra taustal hooga käima läks, on esialgse 79 miljoni euro asemel kõne all investeeringud ja ülalpidamiskulud, mis ulatuvad aastaks 2026 juba 320 miljoni euroni.

JUHTKIRI
Turvatunde arvelt koonerdama hakata ei tohi, aga valitsemisvastutus tähendab üksiti avaliku raha lugemise oskust.

Piirileppe osas lahendust oodanud idapiiri hakati hooga rajama Reformierakonna egiidi all, praegust valitsust veab Keskerakond. Rahvusliku julgeoleku tagamine on valdkond, kus keegi riske võtta ei taha, peljates teise avalikku rünnakut ja häältekaotust. Poliitikud ajavad poliitikat, mis valimiste lähenedes – ja need on juba tuleva aasta alguses - muutub üha tähelepanelikumaks ja ettevaatlikumaks ning võistlejate kriitikat ette aimata üritavaks.

Riigikontroll poliitikat ei aja, vaid täidab endale seadusega pandud ülesannet lugeda riigiraha. Ja neid nõuandeid maksab kuulata ning otsida parima kättesaadava, ent toimiva lahenduse teed, unustamata sedagi, et Euroopa Liit ühtsena ja ühtsetel alustel oma idapiirist hoolib.