Jaan Tooming: kui usud, siis on

Jaan Tooming Foto: Margus Ansu

Internetis kogutakse allkirju, et muuta kirik avatumaks ja demokraatlikumaks. Lavastaja Jaan Tooming kirjutab, et kristlus peaks olema rõõmuusk.

Nagu pealkirjas, nii ütleb ka Põrgupõhja Jürka. Ja eks ta nii olegi. Usk võib liigutada mägesid, nagu ütleb Kristus. Kui ainult on usku kas või sinepiivakese mõõdu järgi. Aga kas meil on? Ikka vaidleme religiooni üle ning kiskleme, sest see kristlus on ju võõraste toodud. Muidugi, 13. sajandil oli üks gangsterite jõuk, kes meile tule ja mõõgaga kristlust tõi, kuid ega see kristlus olnud, rohkem formaalne vee päheviskamine, et saada meie maa omanikuks ja härradeks.

Kuid samal ajal käisid ka kerjusmungad mööda maad ringi ja need püüdsid rahvaga hoopis muul viisil rääkida. Ei me tea, kui palju see õnnestus, kuid on tõendeid, et hiljem oli eestlasi ka kloostrites. Ja kloostritest on tulnud meile aedviljad ja osaliselt ka haridus, olgugi et kristlik.

Mis see kristlus siis on? See ju peaks ikka olema rõõmuusk, sest evangeelium tähendab tõlkes rõõmukuulutust. Kui ristiusk ei paku meile rõõmu, siis ei peaks sellega tõesti tegelema. Ja kui see meid argipäevast vabaks ei tee ning ei tõsta kõrgemale maast, siis ka ei maksa sinna oma nina eriti pista.

On ju nii, et kes kahe jalaga maa peal tahab seista, eks see ju kretiin ole. Vaba inimene hõljub natike maa kohal, on vaba kui linnuke, on rõõmus ning elab armastusest ja armastab ka ise.

Kristlased kasutavad liiga kergesti fraasi, et jumal on armastus. Ei me tea täpselt, milline on jumala armastus, igatahes pole see kindlasti meie armastuse moodi, mis on perekonnas ja kahe armastaja vahel lihas. Agape on ikkagi vaimne armastus, millest on meil veel vähe aimu. Aga tulevik kuulub kindlasti vaimsele armastusele, kui seda ei juhtu, siis me hukkume.

Muidugi, luteri kiriku pastorid püüavad kaitsta oma usku, see tähendab luterlust. Jaan Lahe kirjutab, et peame luterlust moderniseerima. Muidugi ei pea me uskuma vana testamendi ettekirjutusse, et abielurikkuja tuleb kividega surnuks visata, ei pea olema vereohvrit ja palju muud, mis vanas testamendis.

Ja kui loeme uut testamenti, siis pole seal seda ka nõutud. Ka Pauluse nõue, et naistel olgu teenistuse ajal pea kaetud, on ajast ja arust. Luterluse võlu on ikkagi ju selles, et see hindab igat elukutset, iga elukutse on jumala teenimine. Ka see, et pole hierarhiat, on üldine preesterlus. Ning erinevalt katoliiklusest, kus tähtis on preester, on luterluses tähtis, et inimene seisaks silm silma vastu oma jumalaga ning seisaks armus õigeks mõistetuna.
Meil on vaja elamisjulgust, mitte argust iga sammu pärast, mida me teeme. Kirik peaks julgustama inimest astuma julgelt oma teed, olema avatud jumalale ja maailma vaimsele dimensioonile, püüdma tarkuse poole ning leidma oma koht elus nii kutses kui ka vabal ajal.
Kirikuõpetajad peaksid olema kõrgesti haritud inimesed, et suudaksid anda ka intelligentsele inimesele vaimutoitu. Teoloogia on vägev siis, kui suudab haarata endasse kogu maailma ja ka kõiksuse ning olla ka väljaspool ja valgustada maailma nähtusi Absoluudist lähtudes. Praegused luteri kiriku õpetajad on kinni kitsas maailmas, korrutavad ikka vanu mõisteid, suutmata neid avada nüüdisaja inimesele.

Eeskujuks peaks olema nt Uku Masing, kes ei piirdunud ainult olmemaailmaga, vaid astus sammu edasi sinna, kus ootavad meid valguse rüüd. Ei ole mõtet korrutada hariduse vajalikkust, kui ise ollakse kitsas karbis, nägemata tähti.

Praegused pastorid ikka kordavad eetikaküsimusi, kuid religioon on väljaspool eetikat, religioonis on inimene astunud väljapoole hääd ja kurja. Ta ei hinda, vaid elab õndsana uues maailmas uuena. Ja juhtida inimest sinna on iga kirikuõpetaja kohus.

Aga inimest ei saa pöörata, kui inimeses ei ole ärganud soov selle uue maailma järele, vabaduse ja rõõmu järele.

Jeesus tuli ju meid päästma kõigist koormaist, mis meid suruvad maadligi, me saame Jeesuse kaudu vabaks, kui võtame vastu tema õpetuse. Ja õpetaja püüd on äratada oma lambuke sellele uuele elule, uueks saamisele. Siis on ristimine tõeline ülestõusmine ja armulaud surematuse rohi!

Praegu käivad üpris tühised vaidlused kiriku vajalikkuse üle. Eks pastorid kardavad oma lambukeste pärast, tahavad ikka rohkem lambukesi ja kiriku au ja uhkust, siis ju saab ka ise peesitada aus ja uhkuses. Õnneks on see au ja uhkuse aeg läbi.

On vaja tõelist usku, tarkust ja töökust, mitte lobisemist. Ja kirik ei kao kuhugi, olgu see nii väeti kui tahes. Kristus on elav Kristus ja alati ootab meie pöördumist. Kuid kui me oleme tuimad ja nõmedad, siis tahab ehk Kristus lõplikult surra, sest loomistöö on ebaõnnestunud ning meie oleme ummiktee, millest väljapääsu ei ole.

Lähenev ökoloogiline katastroof ei anna meile palju lootust. Ja ei aita jumalalt armuandmise mangumine, kui me ei pöördu ega hakka elama uutmoodi, mõistes, et kaalul on maailma saatus. Ei ole mõtet vigiseda kiriku pärast, parem vaatame ise endale näkku ja otsustame, kas me ikka oleme õiged jumala ees, iseenda ees, teise inimese ees.

Kas oleme üldse veel vastutusvõimelised või otsime ikka vaid lõbu ja unustust maailma orgias, milles kaovad looma- ja taimeliigid, saastuvad linnad ja mürgitub maa. Kui meil ei ole selget meelt, siis me hukkume ja meist ei jää jälgegi järele, oleme siis usklikud või ateistid.

Seepärast peame alati uuesti vaatama oma elule ja minevikule ja tulevikule, hülgama eelarvamused ja kulunud dogmad ning saama uued silmad, et astuda tulevikku, mis pole tume, vaid valgusest särav nagu kevadised puulehed päikeses.