Juhtkiri: kui palju me tegelikult teame?

Foto: Liis Treimann

Kuigi pealtnäha tunduvad teemad kaunis erinevad, võib ometigi seostada teenistusest lahkunud mereväeohvitseri kirja, mis eile avalikkuse ette lekkis, ja Eesti osalust NATO strateegilise õhutranspordi programmis.

Mõlema puhul võib küsida, kui palju me tegelikult teame oma kaitsevaldkonnas toimuvast – peale selle, et aeg-ajalt toimuvad õppused, et me osaleme mitmesugustel välismissioonidel ning hakkame kulutustes riigi­kaitsele eesrindlikult jõudma NATO soovitatud kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust.

Loomulikult võib pidada populistlikuks ja lühinägelikuks nõudmist, et me sarnaselt mitme teise riigiga ei jõuaks NATO soovitatud kahe protsendini. Nagu ajalugu näitab, võib riik, kes ei võta oma kaitsmist piisavalt tõsiselt, langeda väga kergesti selliste ajalooliste asjaolude ohvriks, et sotsiaalkulutuste struktuuri ei määratagi enam tema oma pealinnast. Riigi turvatuse tagamine on elementaarne põhivajadus ning ei tohi unustada, et need maagilised kaks protsenti ei kulu mingiks umbmääraseks ja ümberjagatavaks osamakseks, vaid kulutataksegi reaalselt ära siinsamas Eesti kaitsmiseks.

Samas ei aita paljalt aina suuremad summad kaitse-eelarves just palju, kui need summad pannakse huugama suvalisel otstarbel. Suure kaitsekärbete tähe all elava NATO viimane moeväljend on «targad kaitselahendused». Eesti peab endale pidevalt aru andma, et meie riigi ja selle sisemajanduse kogutoodangu suhtelise väiksuse juures võime isegi teistest suurema kaitsekulutuste protsendi puhul endale üsna harva lubada lolle kaitselahendusi ja demoraliseerunud ohvitsere. Sinnamaani, kui kaks protsenti Eesti SKTst on juba nii suur summa, et võime endale lubada spontaanset ostlemist, kulub ilmselt veel kõvasti aega. Endale ebapädevate ohvitseride lubamise aeg ei paista Eesti rahvaarvu ja geograafilise asukoha puhul üldse terendavat.

Nii strateegilise õhutranspordi programmis osalemise kui ka ühe üksiku erruläinud mereväelase kirja puhul ei saa kindlasti kohe hakata tegema põhjapanevaid järeldusi. Küll aga tuleb tunnistada, et küsimusi kerkib ning kaitseministeerium ja kaitsevägi peavad avalikkusele nende kohta vastuseid andma. Ja vajadusel tunnistama ka oma eksimusi, et targemalt edasi minna.

Kuigi riigikaitse olemus tingib teatud hulga salastatust, peaksid vastused suurematele küsimustele ühes demokraatlikus ja riigikaitse tsiviilkontrolliga riigis ometigi rahvale selgelt teada olema.