Indrek Sirk: lehtede riisumise aeg

Indrek Sirk Foto: Peeter Langovits

Põhjendada algaja juhi tunnusmärgi kaotamist väidetava negatiivse mainega ei ole tõsiseltvõetav, arvab vandeadvokaat Indrek Sirk.

Liiklus on valdkond, millest absoluutselt kõik inimesed midagi teavad ning enamik peab end spetsialistideks. Igaühel on oma arvamus või seisukoht. Piisab vaid mõttevälgatusest, et massid hakkaksid kaasa liikuma ja arutlema ühe või teise regulatsiooni mõistlikkuse üle. Tõsiasi on, et absoluutselt häid ja igas olukorras toimivaid lahendusi lihtsalt ei ole, liikluses veel eriti.

Mina ei tea täpselt, kust sai alguse arutelu algaja juhi tunnusmärgi vajalikkuse üle. Igatahes oli arutelu algataja nutikas strateeg. Selle asemel, et riputada teeääred plakateid täis ning kuulutada raadios vahtralehe tähendust, on riik saanud tasuta suurt osa ühiskonnast haarava diskussiooni. Tubli saavutus! Igaüks, kes vähegi sellest teemast kuulnud on, jälgib tänaval rohelise lehekesega autosid tähelepanelikumalt. Enamasti selleks, et saada kinnitust oma eelarvamusele – olgu see siis positiivne või negatiivne. Samal ajal aga jälgib ta liiklust rohkem, pöörab tähelepanu teistele liiklejatele.

Argumendid algaja juhi tunnusmärgi poolt ja vastu on tõsiseltvõetavad. Allakirjutanu sai juhiloa 1993. aastal iseõppijana ning seetõttu oli täiesti põhjendatud hoiatada teisi liiklejaid minu väheste kogemuste eest. Vahepealse ajaga on nõuded mootorsõidukijuhi koolitusele, järelevalve koolituse üle ning karmimad eksaminõuded toonud meie teedele tunduvalt paremini ette valmistatud juhid. Olgu aga ettevalmistus milline tahes, tegelik oskus liiklus ellu jääda tuleb ikkagi reaalse kogemustega.

Levinud suhtumine algaja juhi tunnusmärki olevat pigem negatiivne. Nagu ka paljudesse muudesse nähtustesse. Levinud on märkidel põhinevad müüdid, et naised ei oska sõita, mootorratturid kihutavad või bemarijuhid on ülbed ja hoolimatud. Kuidas need müüdid tekivad, on iseasi. Olulisem on aga see, et need on kõigest müüdid. On üksikud näited, mis näivad kinnitavat nende paikapidavust, kuid üldiselt ikka nii ei ole. Minu jaoks ei ole vahtraleht negatiivse maiguga ja ma ei tunne inimesi, kes oskaks põhjendada, miks ta suhtub vahtralehte negatiivselt.

Algaja juht on loomulikult alguses kogenematu ning vahel ka ettearvamatu. Tema konarlik sõidustiil, eksimine liiklusnõuetes ja oskamatus olukordi hinnata on inimlik. Kõike korraga haarata ei jõua. Samamoodi võib aga eksida ka inimene, kellel ametlikku sõidustaaži aastakümneid. Ka kõige kogenum juht võib eksida, sest inimesed eksivadki.

Pikk juhistaaž ei tähenda ka ilmtingimata head sõiduoskust. Mõni inimene on juhiloa omanik aastakümneid, aga sõidab vaid paar korda aastas. Tema osalemine liikluses võib olla isegi ohtlikum kui mõne kuu pikkuse staažiga noor inimene, kellel roolikeeramine igapäevane tegevus ja võib-olla juba mitukümmend tuhat kilomeetrit seljataga. Rääkimata inimestest, kes vanadusest tingituna muutuvad hajameelseks ning kelle reageerimiskiirus aeglustub.  

Algaja juhi kohustused ja õigused on märgist sõltumatud (v.a kiirusepiirang 90 km/h). Erinevalt näiteks vilkuriga varustatud alarmsõidukist, millele märgistus annab eesõiguse ja paneb teistele seega kohustuse anda teed. Vahtraleht on suunatud eelkõige väljapoole. Veoautol olev silt «pikk veos» või bussi kiirusepiirangut tähistav märk manitseb tagant lähenevat juhti sellega enne möödasõitu arvestama. Lasterühma märk bussil tähendab seda, et bussi juures viibivate laste suhtes tuleb olla eriti tähelepanelik ja anda lastele teed isegi juhul, kui tavaolukorras on sõidukijuhil eesõigus.

Õppesõidu tähisega auto juhi puhul arvestame, et tema oskused ei luba tal veel iseseisvalt liigelda. Praegu ettenähtud 16 õppesõidutundi ei tee ühestki inimesest osavat juhti. Vahtraleht aga võib olla ka sellisel juhil, kellel tegelikult staaži juba aastaid ja sõidukogemusi kümneid tuhandeid kilomeetreid. Samas, tema kaasteeline, kelle viimane kogemus autoroolis oli mitu aastat tagasi eksamisõidul, võib sõita ilma märgita. Kumma juhi eest oleks vaja kaasliiklejat rohkem hoiatada?

25 aastat tagasi märgistati joobeseisundis vahele jäänud juhtide isiklikud autot O-tähisega numbrimärgiga. See tekitas kindlasti piinlikkust ja häbitunnet, aga ei muutnud suures plaanis midagi. Nagu ka praegu roolijoodikutele kriminaalkaristuse määramine – palju bürokraatiat ja riigi ressursi raiskamist, aga karistused samasugused nagu politsei konveiermenetluses. Mõne inimese jaoks tähendab aga kriminaalkaristus töökarjääri lõppu.

Vabatahtlikult võib igaüks endale loosungeid ja hoiatustähiseid külge riputada. See ei muuda aga märgi mainet paremaks. Algaja juhi tunnusmärgi kasutamine ei ole kellegi privileeg, seda võib kanda igaüks. Märgi soovituslikuks muutmine ei muuda liiklust paremaks, märgi mõte devalveeruks ja ilmselt seda enam ei kasutataks. Märgi kohustuslikkus (märgi puudumine on karistatav trahviga kuni 200 eurot) annab iga päevaga suurenevale hoolivate ja mõistlike liiklejate kogukonnale teavet võimalikust kogenematust juhist. Ja see ei ole üldse halb. Eriti veel arvestades sellega, et oleme vahtralehega juba ligi 20 aastat harjunud. Muuseas, põhjanaabrite juures käib juba mõnda aega vaidlus, kas taastada vahepeal kaotatud algaja juhi tunnusmärgi nõue.

Lisaks teiste liiklejate informeerimisele on soomlaste arvates sellel märgil ka distsiplineeriv mõju algajale juhile endale. Tänu sellele märgile paistab ta liikluses rohkem silma ning tema vigu märgatakse rohkem. Lisaks annab see politseile võimaluse noortele juhtidele rohkem tähelepanu pöörata. Statistika kinnitab, et noored juhid põhjustavad keskmisest rohkem õnnetusi – nii oma oskamatuse kui uljuse tõttu. Pean täiesti loomulikuks, et noore juhi suhtes on järelevalve resoluutsem kui nn vana kala suhtes. Ma ei pea silmas karistamist, vaid reageerimist eksimusele. Iga eksimus ei too ilmtingimata kaasa õnnetust, kuid kogenud juht oskab ohte paremini hinnata. Noore juhi seisukohalt on ka oluline õigete käitumisharjumuste kujundamine. Liiga tihti näeme enda ümber olukordi, kus õigusnorm küll on, aga seda lihtsalt eiratakse. Tajudes tugevamat järelevalvet, pingutab inimene ka rohkem.   

Kehtiva korra järgi kestab mootorsõidukijuhi õppe lõppaste pärast esmase juhiloa saamist veel 23 kuud. Kui peame vajalikuks tähistada liikluses kogenud sõiduõpetaja käe all õppivad inimesed, siis miks tahame lõppastme koolitusel osalevad inimesed lubada liiklusesse tähistamata?

Reegleid luua ja tühistada on lihtne, neid ellu viia aga keeruline. Diskussioon on vajalik. Uus liiklusseadus võeti vastu ühiskonnas diskussioone pidamata ja paljudel uutel nõuetel puudub arusaadav põhjendus – vähemalt ei ole seda ametlikult välja öeldud. Põhjendada algaja juhi tunnusmärgi kaotamist väidetava negatiivse mainega ei ole tõsiseltvõetav. Kiirust piiravatel märkidel ja alkoholi piirmääradel on ka teatud inimeste jaoks negatiivne maine, aga vaatamata sellele ei kaotata neid piiranguid.