/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/09/19/759512t1h8e54.jpg)
Mereriik, mis ei saa merel päästa
Juhtkiri: helikopterivõimetus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu veebruaris teatas toonane siseminister Marko Pomerants: «Eesti on mereriik, kellel on Schengeni õigusruumis valvata 767 km merepiiri ja 339 km maismaapiiri. /…/ Sisejulgeoleku tagamisel on helikopteritel täita oluline roll, kus alati on tähtsad reageerimiskiirus ning juurdepääs õhust. /…/ Kolm kopterit annab Eestile juba arvestatava helikopterivõimekuse.»
Me armastame end kujutleda mereriigina. Oma kujutlustes on meil kolme kopteri näol olemas ka «helikopterivõimekus». Kuid karm tegelikkus on siiski, et kui merel peaks – taevas hoidku! – midagi tõsist juhtuma, siis koptereid päästetöödeks tuleb ilmselt Soomest lunima hakata. Sest kolmest päästekopterist kaks ei lenda. Kolmas lendab õnneks niipaljukest, et haiged saab saartelt ära vedada, kuid päästetöödeks merel sellest ikkagi abi pole – vints nimelt on katki.
Kui päästekopterite ümber toimuv ei ähvardaks halbade asjaolude kokkulangemisel lausa inimelusid, siis oleks see koomiline. Aga ei ole. Veelgi enam – kuidas on üldse võimalik, et riigil on kolm päästekopterit, kuid ükski neist pole täiesti töökorras? See kõik lõhnab tegemata töö ja raisatud raha järele.
Ühekordset häda helikopteritega võiks nimetada tööõnnetuseks, nagu neid tuleb ette igal alal. Kuid see pole esimene kord: ka suvel teatas siseministeerium võidukalt, et ühe kopteri kolmest nad saavad ikkagi töökorda. Toona juhtis ka president tähelepanu riigi võimetusele kriisidega hakkama saada. «Kui suvisel vihmavaesel ajal on kõik päästekopterid korraga rivist väljas, siis näitab see asjade korraldamatust või kehva planeerimist, mitte aga seda, et koptereid tuleks juurde osta,» ütles Ilves ühes oma sõnavõtus vahetult pärast taasiseseisvuspäeva. Tõepoolest – mida oleks teha veel ühe kopteriga? Rohkem remonti? Päästekopterid peaksid olema valmis päästmiseks, kuid ei ole.
See pole ainult sisejulgeoleku teema. Sise- ja välisjulgeolek on omavahel seotud, seda teab tänapäeval iga tähelepanelik lehelugeja. Riigi saamatus pääste korraldamisel valmistab muret ka NATO-le. NATO turvab Balti riikide õhuruumi, kuid eeldab siiski, et vähemalt õnnetuse korral suudame meie nende piloote päästa. Aga me ei suuda sedagi. Kui NATO meie päästevõimetusele viidates meie õhuruumi turvamast loobub, siis tähendab see ka julgeolekuriski.
Kõige selle taustal kõlavad haledalt politsei- ja piirivalveameti kinnitused lennusalga võimekusest. Sest mis võimekusest saab rääkida, kui see, millega lendama peaks, ei lenda.