Erkki Bahovski: õigus ajaloole

Erkki Bahovski. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Püha müristus, mõtlesin, kui olin lugenud ­uudist kultuuriministeeriumi otsuse kohta eemaldada Eesti Ajaloomuuseumist natsikurjategija Alfred Rosenbergiga seotu – kas me oleme tõesti teel Valgevene või Põhja-Korea poole. Olin tõesti väga ärritunud.
 

Selsamal päeval David Vseviovi seisukohti lugedes minu ärritus veidi lahtus. Vseviovile ei meeldinud Rosenbergi käsu korras mahavõtmine, ehkki ta tolle ülespanemist ka ei toetanud. Terve mõistus pole siit riigist veel kadunud.

Kirjutan siin lihtsalt mõne rea järjestikku, et mind ei saaks tõlgendada pahatahtlikus faktide tõlgendamises, kallutatuses ja jumal ise teab, milles veel. Wikileaksi dokumentidest nähtub, et praegune kultuuriminister Rein Lang palus 2007. aastal pärast oma skandaalset 50. sünnipäeva tähistamist koos etendusega «Adolf» toetust Eesti juutide pearabilt Shmuel Kotilt. Too keeldunud. Lang ise eitab juhtunut. Nüüd, neli aastat hiljem, koristab aga Langi juhitav kultuuriministeerium ajaloonäituselt Rosenbergi… Seda kõike saadavad Vene välisministeeriumi süüdistused neonatsismi õhutamises.

Käiksid justkui vaidlused ajaloo eri tõlgenduste vahel. Siiski tundub, et Eesti puhul on tegemist tihti õigusega üldse oma ajalugu omada. Miks on nii, et Bonni lähiajaloo muuseumis räägib väljapaneku üks osa ka kahest miljonist saksa naisest, kelle punaarmeelased 1945. aastal vägistasid? Miks oli Berliinis võimalik näha selle Berliini maketti, mille kavandas füürerile kunagi Albert Speer? Miks on näiteks Inglismaal raamatupoodides võimalik vabalt osta «Mein Kampfi»? Kandke need nähtused nüüd Eestisse ja mõelge, kas need asjad oleksid siin ikka võimalikud.

Rääkimata Nõukogude okupatsioonist. See on teema, mida võtavad igas võtmes üles nii lääne poliitikud kui ka ajaloolased. Kuid meil muutub sellest rääkimine juba ajaloo võltsimiseks või kellegi ärritamiseks. Küsimus ongi, kas meil on varsti üleüldse õigus oma ajaloost kõneleda.

Ma mõistan Eesti juudiühenduste ärritust Rosenbergi peale. Mõistan nende valu inimeste pärast, kes hukkusid holokaustis ja vajadust nonde mälestust jäädvustada. Ent kas ei peaks juudiühenduste ja kultuuriministeeriumi ühine mure olema ka holokausti teadvustamine Eesti avalikkuses? Kas teie arvates, kultuuriministeerium ja juudiühendused, nüüd, pärast Rosenbergi näituselt eemaldamist, suhtuvad eestlased kuidagi teadlikumalt holokausti?

Meenutuseks: kui prints Harry tabati kandmas natsisümboolikat, lubas tema isa, Walesi prints Charles viia ta Auschwitzi näitamaks, et selliste asjadega ei mängita. Lihtsam olnuks ju haak­rist maha rebida ja keelata edaspidi üldse selle kandmine ja mainimine.

Eesti häda on selles, et siinsetes raamatupoodides võib kohata igasuguseid vandenõuteooriaid holokausti kohta, kuid holokaustist endast pole tegelikult eesti keeles head raamatut. Kas kultuuriministeerium ja juudiühendused on mõelnud kuidagi toetada holokaustist kõnelevate raamatute kirjutamist või tõlkimist? Kultuurkapitali toetuste seas pole igal juhul säärast projekti kohanud…

Muide, kaitseminister Mart Laar postitas suvel iga päev Facebooki midagi 70 aastat tagasi peetud Suvesõja kohta. Äkki õhutab ka Laar, sarnaselt ajaloomuuseumiga, neonatsismi? Korjaks postitused ära? Veel on Eesti raamatupoodides müügil ka raamat Alfred Rosenbergist. Ära keelata?

Kui nii edasi läheb, jõuame sinna, kust me tulime – Nõukogude aega, mil muuseumis, koolis, tööl, ülikoolis oli üks ajalugu, aga kodus teine. Ajaloos on nii head kui ka halba ja Alfred Rosenbergi seotus Eestiga kuulub kahtlemata viimasesse kategooriasse. Ent see on ajalooline fakt, mida maha vaikida oleks mõttetu. Ma tahaks ikka elada vabas ühiskonnas.