Täname Härra Laidmetsa hea väitluse ning lugejaid sisukate kommentaaride eest. Siiski oleme jätkuvalt seisukohal, et vanematel ei peaks olema kohustust toetada oma tudengitest lapsi.
Kuigi ka praeguses süsteemis on mõned puudujäägid, on väljapakutud plaanis nii tehnilisi kui põhimõttelisi vigu oluliselt rohkem.
Esiteks tahetakse plaaniga tõsta riigi tähelepanu noorte töövõimelt nende vanemate rahakotile.
See on aga kahjulik noorte motivatsioonile ülikool edukalt lõpetada ning vähendab piiratud kohtadega ülikoolis vastuvõetud tudengite akadeemilist tugevust.
Eitus tõi ristküsitluses välja, et noorte sotsiaalmajanduslikku tausta võtab praegune süsteem juba arvesse. Kui praegune toetusemäär ei ole piisav hakkama saamiseks, siis peab riik efektiivsuse nimel tegema raske otsuse ning vähendama toetusesaajate arvu.
Haridusministeeriumi plaan tekitab probleemse sõltuvussuhte täiskasvanud lapse ning tema vanemate vahel.
Näiteks eeldab oponent, «et vanemad on oma järeltulija heast käekäigust huvitatud ning valmis osalema õppimisega seotud kulude katmisel».
Selline eeldus on väga üldistav. Eestis leidub palju perekondi, kus jõukad vanemad ei ole nõus oma tudengitest lapsi toetama. Nendel noortel tuleb teha raske otsus eelistatud eriala ning vanemate heakskiidu ja toetuse vahel.
Samuti on ebaõiglane kohustada vanemaid toetama tudengeid. Igasuguste kohustustega peaks kaasas käima seaduses sätestatud õigused. Ministeeriumi plaani korral on vanematel kohustus toetada oma piiratud sissetulekust täiesti iseseisvat 26-aastast tudengit, kelle elu ta ei suuna juba kaheksa aastat.