FOTO: Postimees.ee

Postimees.ee tänases online-väitluses üritab haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Mart Laidmets tõestada, et kuni 26-aastast tudengit peaks toetama vanem. Vastupidist seisukohta kaitsevad Eesti Väitlusseltsi esindajad Sten Andreas Ehrlich ja Lauri Kriisa.

Pärast avakõnesid saab Laidmets võimaluse kiireks vastulauseks (vt allpool). Sellele järgneb kell 11.30 interaktiivne ristküsitlus, kus saavad sõna sekka öelda ka lugejad. Oma küsimused haridusministeeriumile võib postitada selle loo kommentaariumisse.

1. MART LAIDMETSA AVAKÕNE (jaatav pool)
Kuni 26-aastast tudengit peaks toetama vanem

Kõrgharidusreformi käigus on teravalt tõstatatud küsimus uue, vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi väljatöötamise kohta. Kriitika olemasoleva süsteemi aadressil on suunatud peamiselt sellele, et jagatav õppetoetus on oma põhimõtetelt pigem stipendiumisüsteem ega arvesta õppurite sotsiaalse tausta ja reaalse vajadusega toetuse järele.

Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015 väljatöötamisel arvestati ka sotsiaalse dimensiooniga ning lähtuti õiglase juurdepääsu tagamisest, mis on üks Eesti ja maailma kõrgharidust tänaseks kujundavatest teguritest ja arengusuundadest.

See tähendab, et kõigile võimekatele õppuritele luuakse võimalus pääseda kõrgkooli nende elukohast, majandusoludest või erivajadustest sõltumata.

Riigi ja avaliku sektori ülesanne on tagada õiglane juurdepääs, kus ainus valikukriteerium on võimekus ning valmisolek hariduse omandamiseks.

Uus süsteem põhineb tegelikul sotsiaalmajanduslikul vajadusel ja puudutab vaid neid, kelle leibkonna majanduslik olukord ei võimalda tagada minimaalseid elatusvahendeid täiskoormusel õppimiseks või kelle erivajadusest tulenevad lisakulud ei võimalda õppes teistega võrdsetel alustel osaleda.

Kindlasti ei ole õppetoetuste süsteemis silmas peetud võimalust konkureerida tööturul makstava palgaga.

Samas peab riigi võimalusi ja kõrghariduspoliitilisi eesmärke silmas pidades paika panema kindlad raamid, kellele ja mis tingimustel toetusi maksma saab hakata.

Toetuse maksmise alus on üliõpilase leibkonna keskmine sissetulek leibkonnaliikme kohta maksu- ja tolliameti andmete alusel. Kuni 26-aastane (k.a) üliõpilane kuulub vanemate leibkonda, kui ta ei ole abiellunud või tal pole last.

Vanusepiir arvestab sellega, et 26-aastaseks saamisel peaks reeglina olema läbitud nii bakalaureuse- kui ka magistriõpe, isegi juhul kui kõrgkooli pole astutud vahetult pärast keskhariduse omandamist. Ehk ka vanemad saavad arvestada sellega, et järeltulijad võivad vajada toetust õpingute lõpuleviimiseks.

Kõrghariduse omandamine on ühtlasi nii avalik kui ka erahüve ning kõrghariduse omandamine tagab reeglina parema toimetuleku edasises elus.

Riik tagab kõrgharidusreformi läbiviimisel tasuta õppekoha täies mahus õppekava täitmise puhul.

Seega on põhjendatud ka kõigi kuni 26 aasta vanuste üliõpilaste leibkonna liikmete sissetuleku arvestamine vajaduspõhise õppetoetuse arvestamisel, kuna riigil jätkub vahendeid vaid nende toetamiseks, kelle sissetulek tõepoolest ei võimalda järeltulijate õpinguid rahastada.

Lisaks on nii jätkuvalt võimalik katta õppimisega seotud kulud riigi garantiiga õppelaenuga ning see peab jääma ka kõige olulisemaks õpingutega seotud kulude finantseerimise allikaks.

2. VÄITLUSSELTSI AVAKÕNE (eitav pool)
Kuni 26-aastast tudengit ei peaks toetama vanem

Täname oponenti sisuka avakõne eest! Oleme nõus, et üks avaliku sektori ülesanne on võimaldada õiglane juurdepääs haridusele. Samas on ebaõiglane ning ebaefektiivne koormata selle kohustusega tudengite vanemaid.

Mille alusel peaks riik jagama stipendiumeid?

Härra Laidmetsa väitel on Eesti oludes võimalik saavutada haridusele õiglane juurdepääs vaid arvestades tudengite vanemate jõukust. Ometigi on see võimalik ka tänase süsteemi juures.

Õiglane juurdepääs haridusele ei tähenda, et kõikidel inimestel peaks olema võimalus astuda tasuta ülikooli. Riigi ülesanne on tagada vaesematele, kuid tublimatele noortele võimalus omandada kõrgharidus.

Riigieelarvelisele kohale pääsemisel ei ole tähtis vanemate jõukus, vaid kandidaadi akadeemilised tulemused. Sellega tagab riik kõikidele andekatele võimaluse tasuta õppida.

Hetkel pakub riik üliõpilastele põhitoetust, täiendavat toetust ning eritoetust, kusjuures põhitoetuse aluseks on üliõpilase tulemused. Need toetused ei ole vaid jõukate pärusmaa, vaid sellele pretendeerivad ka vaesematest peredest üliõpilased.

Seejuures motiveerib tulemuspõhine stipendium üliõpilasi oma õpinguid edukalt lõpetama ning aitab kaasa tulemuste paranemisele.

Lõpuks on kõikidel üliõpilastel võimalus võtta õppelaenu (nagu näiteks teeb suurem osa tudengitest Suurbritannias) ning sellega katta oma elamiskulud.

Seega on juba praegu tagatud kõikidele vaestele, kuid andekatele üliõpilastele võimalus õppida ülikoolis. Loomulikult oleksid suuremad toetused paremad, kuid seda ei saavuta ka uus süsteem.

Vanemate jõukuse arvestamine on ebaõiglane ning ebaefektiivne.

26-aastane inimene on nii ühiskonna kui ka seaduse silmis täiskasvanu. 21. eluaastast on kodanikele tagatud täielikud õigused ning vanematel puudub õigus oma lapse elu kontrollida.

Tundub kummaline, et kaotanud oma vanemlikud õigused, on neil siiski kohustus maksta oma laste kulutuste eest.

Riigi signaal, et enda eest tuleks hakata seisma alles 27-aastaselt, on pikas perspektiivis kahjulik nii noortele kui ka vanematele.

Vanemad on täitnud oma kohuse lapse toetamisel tema arengustaadiumis. Sundida neid vastutama ühiskonnas iseseisva täiskasvanuna koheldava inimese eest, on ebaõiglane.

Vanemate toetuskohustusega käib koos ka vanemate õigus teha oma lapse eest otsuseid. Täisealiseks saanud noore puhul see aga ei kehti ning plaani järgi peaksid vanemad toetama ka neid noore otsuseid, mida nad heaks ei kiida.

Kuigi vanemate roll tudengi elus on kahtlemata väga tähtis, ei tohiks seda kunstlikult liiga suureks teha - mingil hetkel peab noor inimene õppima ise ühiskonnas toime tulema ning sellega alustada 27-aastaselt on liiga hilja.

Selleks, et inimene oskaks tulevikus vastutada oma pere ning laste eest, peab ta enne suutma võtta vastutust ning saama hakkama iseenda elu korraldamisega.

Jättes kõik kohustused vanemate kaela, soodustab riik sellise olukorra teket, kus noored on koormaks oma vanematele ning jäävad ise ilma vajalikest kogemustest, mis hiljem lapsevanemana kasuks tulevad.

Praegune oskuspõhine toetussüsteem on õigustatud ning riik ei peaks suunama oma tähelepanu andekatelt tudengitelt väiksema sissetulekuga peredele.

Pakutav plaan ei tule kasuks tudengite motiveerimisel ning vähendab nende võimet enda elu eest vastutada. Samuti on see ebaõiglane vanemate suhtes, kes omamata võimu oma täisealiste laste üle on kohustatud maksma noorte iseseisvalt tehtud otsuste eest.

3. LAIDMETSA KIIRE VASTUREPLIIK

Head oponendid on teinud põhjaliku taustauuringu ja oma seisukohtade ilmestamiseks kasutanud näiteid teistest, kuid samas väga erinevatest kõrgharidussüsteemidest, mida ei saa kunstlikult liita.

Kõrgharidusreformiga kaasnev terviklik üliõpilaste tugisüsteem koosneb erinevatest komponentidest ja neist mahukaim on tõesti vajaduspõhine õppetoetuste süsteem.

Õige on märkus, et esmane viis oma õpingute rahastamiseks peaks olema õppelaen. See annab võimaluse sõltumata vanematest oma elu alustada, kuid vajaduspõhised toetused on määratud neile, kelle leibkonna sissetulek liikme kohta jääb alla poole suhtelist vaesuspiiri ning kardetavasti ei soovi/saa pere ka laenu võtta ning haridustee jääb alustamata.

Lisaks on kavas luua ka praegusest olulisemalt suuremad tulemussstipendiumid parimatele ning erialastipendiumid eelisvaldkondades õppijatele.

Avakõnedele ja vasturepliigile järgneb kell 11.30 interaktiivne ristküsitlus. Sellele omakorda järgneb väitluse kolmas osa, kus kumbki pool esitab oma lõppsõna.

Eesti Väitlusseltsi võistkond ei esinda debatis omi seisukohti.