Söögivahetund. Klasside kaupa minnakse rahulikult koolisööklasse, pestakse käed, istutakse laua taha ja kuigi pakutav roog pole alati just kõige isuäratavam, süüakse kõht täis. Sööklas korda pidav õpetaja jalutab laudade vahel ringi ja jälgib, et mõnel lapsel ei tekiks rumalat mõtet sööki niisama solkida. Kord on majas, kõik saavad söönuks ja jaksavad pika koolipäeva ja sellele järgneva huviringi või sporditrenni lõpuni vastu pidada.
Kahjuks pärineb see pildike seitsmekümnendate lõpu ja kaheksakümnendate alguse tavalisest 8-klassilisest koolist. Tänapäeval midagi sellist ei näe – samal ajal kui meedias ilmub üks artikkel teise järel sellest, kuidas pedagoogide palgad on viletsad ja lapsi kummitab arusaamatu koolistress ja üleüldse on õpilaste tervis vilets, valitseb koolides korralagedus, täpsemalt öeldes täielik bardakk.
Korrapärane ja kvaliteetne toitumine on lapse terveks ja tugevaks inimeseks kasvamisel üks olulisemaid eeldusi. Tänapäeva koolides on aga sellele põhimõttele sülitatud ja söögivahetunnist on sisuliselt saanud vaba aeg, millal laps võib teha, mis pähe tuleb. Kui tahab, läheb sööma, kui tahab, ostab puhvetist mõne saiakese ja šokolaadi, kui aga tahab, jookseb niisama mööda kooli ringi.
Me ei saa ju sundida lapsi sööma, ütles üks pedagoog nõutult käsi laiutades. Sisuliselt tähendab see aga seda, et kool on otsustanud oma käed laste suunamisest puhtaks pühkida. Kas tõesti keegi usub, et 10- või 11-aastased ja ka pisut vanemad lapsed on võimelised adekvaatselt otsustama, kas süüa korralik supp ja praad või kulutada taskuraha maitsva, ent mõttetu saia pugimisele?
Õpetajad on tunnistanud ka seda, et vahetunnis ei jõuta laste tegemistel silma peal hoida, õigupoolest pole selleks tööjõudugi. Kuid kuhu on kadunud korrapidaja-õpetajad?
Olen kaugel arvamusest, et lapsed peavad vahetunnis kunagise kombe kohaselt ringiratast jalutama, kuid koolis peab valitsema kord. Kui võimutseb mentaliteet, et õpilast ei saa sundida (sööma ja) vahetunnis korralikult käituma, siis järelikult ei saa me neid sundida ka tunnis oma laua taga istuma või üldse koolis käima…
Koolilastele vabaduse pakkumisega on ammuilma üle piiri mindud. Laps võib teha sisuliselt mida tahab, õpetajal on tema korralekutsumiseks vähe võimalusi. Ja kui leidubki mõni hea vana kooli väärtustest lähtuv pedagoog, võib teda väga kergelt tabada süüdistus õpilase väärkohtlemises.
Kuid mentaliteet «las laps teeb, mis tahab» tekitabki kaubanduskeskustes jõõserdavaid jõukusid ja oma vaba aega lihtsalt sisutu passimisega sisustavaid lapsi. Loomulikult saab kõik alguse kodust ja seal kehtestatud reeglitest, kuid väga suur roll on ka koolil, mille kohus peaks olema nõuda õpetamise kõrval ka distsipliini ja korda.