Üks dinosaurustest

Foto: SCANPIX

Mängime mängu «Mõista-mõista, kes ta on?».
Kaks aastakümmet tagasi poliitikasse tulles mõjus ta optimistliku ja positiivse noormehena, kes pole siiani vanaks ja täiskasvanuks saanud ega ilmselt saagi kunagi. Temas on mängulusti, mis teeb ta huvitavamaks ja sisulisemaks kui mõne teise, soliidse ja asjaliku, näiliselt riigimehelikuma poliitiku.

Ta on lapsesuu ja ütleb asjade kohta just nii, nagu arvab neid olevat. Ta on impulsiivne ja nii mõnigi hea asi on jäänud tegemata, kuna ta on edevusest ja mõtlemata võtnud kellegi teise idee ning selle enda omana välja käinud, tekitades teistes paksu verd.

Mõni ütleb, et ta mõtleb sümptomaatiliselt 1990. aastate alguse poliitikute põlvkonnale kategoorias: minu koht ajaloos. Või teisisõnu: ajalooline taak kummitab tema tänase päeva valikuid. Mis teha, kui 32-aastaselt peaministriks saad.

Ta on parandamatu luiskaja. Tegelikult ta ei oska valetada, sest näoilme reedab ta otsekohe.
Teised poliitikud pole tema fännid. Vahel öeldakse, et see on seepärast, et ta ei suuda «Ei!» öelda, vaid ütleb kõigile «Jah-jah!» ja pärast tundub osale, et nendega manipuleeriti. Ta ei tee seda meelega.

Ta on erakordne nähtus peaministrite seas, sest on suutnud ka koalitsioonivalitsusega läbi viia suuri ja ebapopulaarseid reforme. Ta on olnud suuteline tegema otsuseid, mis valimistel hääli juurde ei too, vaid neid kaotavad. Ta ei ole mõelnud endale ega oma erakonnale, kui on veendunud, et raske otsus on Eesti riigile kasulik.

Tema esimese valitsuse tegusid nimetatakse Eesti viimase 20 aasta poliitika kujundamisel kõige määravamaks. Nii mõnegi arvates on ta just seepärast olnud parim peaminister, aga samas kehv erakonnajuht. Ja mõni imestab siiani, miks rahvuslaste hulgast kerkis 1992. aastal peaministri toolile just tema ja mitte mõni teine – näiteks Tunne Kelam või Kaido Kama.

Tema töövõime on legendaarne. Tipp-poliitiku töö kõrvalt on tema sulest ilmunud kümneid ajalooraamatuid ja nende tõlkeid. Ta on üks väheseid tipp-poliitikuid, kes on säilitanud oma erialased võimed ja võiks poliitikast lahkudes jätkata erialast tööd.

Ta on suurepärane taktik, aga vilets pikaajaline strateeg, ja see on üks joon, mille poolest teda võrreldakse tema kuulsa oponendi Edgar Savisaarega. Ka propagandistlikus mõttes võrreldakse teda Savisaarega, aga teda peetakse igal juhul demokraadiks, mitte autokraatlikuks juhiks nagu viimast.

Vastupidiselt Savisaarele pole ta suutnud enda ümber luua pühendunud erakondlikku meeskonda. Võrdlus Savisaarega, mis talle kümme aastat tagasi ilmselt grimassi näole võis tuua, on talle viimasel ajal endalegi meeldima hakanud.

Kui Savisaare iseloomustamiseks kasutatakse ilmakaartest ida, siis tema puhul läänt. Ta on ehe näide läänelikust poliitikust, olemata Vana Euroopa poliitikute põlvkonnakaaslane, aga sobides ometi nendega hästi kokku.

Tema rolli viimase 20 aasta Eesti poliitikas on võimatu üle hinnata. Ta on nagu prohvet, kes pole kuulus oma maal ning kelle rolli ja tegelikku panust hakatakse hindama millalgi tulevikus.
Ta on siiras ja heade kavatsustega, aga kipub käituma nagu elevant portselanipoes. Ta tunnistab ka ise, et võib teha rumalaid lollusi, aga ta on üks väheseid Eesti poliitikuist, kes võiks maailma tasemel mõnes rahvusvahelises organisatsioonis läbi lüüa.

Ta võiks olla kas või NATO peasekretär. Ta oleks tugev ükskõik millises julgeoleku- või välispoliitilises ametis, nii Eesti sees kui laias maailmas. Iseasi, kas talle sisepoliitilises võitluses sellist võimalust pakutakse. Järgmistel europarlamendi valimistel saavutaks ta kindlasti suurepärase tulemuse.

Tema puhul on paraku takerdutud sellesse, kas ta ikka sai teise poliitiku pildile pihta, ja selle arutelu varju on jäänud Eesti arengu seisukohalt hoopis olulisemad teod.

Paljud ei uskunud tema teist tulemist, aga ta tuli, ja tuli ka kolmandat korda, kui erakonnajuhi ametit selleks nimetada. Kas näeme ka neljandat tulemist? Poliitikud kahtlevad selles, aga kui ta võtab kuulda nõuannet vahepeal tegevpoliitikas paus teha, järele mõelda, lasta valijail endast veidi puhata, nagu on teinud Siim Kallas – siis võime tema järgmist tulemistki näha.

«Ole natuke suurem ja mõtle laiemalt ning peamine: ära valeta!» soovitas üks poliitikavaatleja lihtsalt. Ja kui nüüd pika vihjete rea peale ei ole ikka selge, kellest jutt, siis veel üks kindel vihje: tema on mees, kelle kontosse on 20 aastat pandud Eesti põllumajanduse hävitamine. Hoolimata sellest, et kolhoosikord poleks läänelikus maailmas kuidagi konkurentsivõimeliseks osutunud.