Kotov: melanhoolia pole vaid eesti kultuuri pärusmaa

Kaie Kotov Foto: Erakogu

Kultuurisemiootik Kaie Kotovi hinnangul pole melanhoolia omane vaid eesti kunstile. Ta tõdeb vastusena Peeter Kormašovi artiklile «Kas eesti kultuur on liiga melanhoolne?», et on leidnud end sageli mõtlemas, miks kunstis on kujunenud nii, et kannatus õilistab, rõõmsus enam mitte.

Ma pean tunnistama, et olen nii mõnigi kord mõelnud samale küsimusele, mille artikli
autor tõstatab, ja vaadates piinavat, osalt sadistlikku (või masohhistlikku) ning iseenda või teiste vastu suunatud vägivalda suubuvat filmi, on minulgi vahel suur soov vahetada kanalit või panna plaadimängijasse «Shrek» või «Jääaeg». Ma ei ole aga nõus kõigi järeldustega, mida autor selles artiklis teeb.

Esiteks, ma ei arva, et melanhoolia on omane vaid eesti kunstile, kirjandusele või kultuurile tervikuna. Isegi Põhjamaadel ei ole melanhoolia monopoli. Vaadakem maailma kirjanduse või filmikunsti või kujutava kunsti klassikat - ka oma ülevuses on ta sageli melanhoolne. Shakespeare on kirjutanud suurepäraseid komöödiaid, ent ometi küsib iga kooliõpilane (ja sugugi mitte ainult Eestis) koos Hamletiga: «Olla või mitte olla?»

Ameerika kirjanik Kurt Vonnegut on öelnud, et kirjanik on nagu kanaarilind kaevanduses. Võib-olla võib seda mõtet laiendada kogu kunstile: eristada, märgata, mitte lasta meil uinuda harjumuspärasesse, vaimu nüristavasse oleskelusse. Tuua nähtavale varjatu - nii see, mida me ei taha näha – inimelu pimedam, valusam, ahistavam pool, mida me varjame nii enda kui ka teiste eest – kui ka see, mida me ei oska märgata - ülevus, ilu, inimeseks olemise suurus.

Mõne filmi või kirjandusteose puhul olen tabanud end mõttelt, kas see kurbuse ja üksioleku melanhoolia painest välja kasvava enese ja teiste vastu suunatud vägivalla uurimine võib saada eesmärgiks omaette. Kas see vägivalla nõnda lähedalt uurimine ärkvele toomise asemel hoopiski ei nürista ning kogemuse saamiseks ja ärkvele tulekuks tuleb otsida üha võikamaid vägivalla vorme? Miks kannatus õilistab, ent rõõmsus enam mitte?

Juba mainitud Kurt Vonnegut on autor, kes naerab - läbi pisarate - sest naer vabastab. Teda peetakse satiirikuks, ent kui tema teoseid lugeda, siis on need vaat et tammsaarelikult melanhoolsed ja hingekriipivad ning Vonnegut naerab vaid selleks, et nukrust, kurbust või hirmu oma õlgadelt maha raputada. Naer vabastab. Nõukogude ajal oli huumoril teine tähendus, humoristidel teine roll ning ajakiri «Pikkergi» tähendas midagi muud kui ta isegi saaks tähendada tänasel päeval.

Andrus Kivirähki «Rehepapp» oli võimalus meile suurde maailma sattumise järel pisut kohmetutena iseenda üle muiata - et sellest kohmetusest üle saada ja oma maavillasust millegi erilisena kogeda. Artiklis viidatud Umberto Eco on kirjutanud terve romaani naerust ning selle tähendusest: just see on ju romaanis «Roosi nime» rulluva kriminulli algtõuge: kuriteod, mis on sooritatud selleks, et varjata traktaati naerust ja selle tihedast seosest inimeseks olemisega. Sest naer vabastab, temas ei ole seda tingitust, mis on loomalikel instinktidel. Kui naerame, loobume mõtlemast ja lihtsalt oleme - selles hetkes ja vaba ajastu ja olukorra painest.

Teiseks, ma ei arva, et eesti kunst ja kultuur tervikuna on melanhoolne. Vastupidiseid näiteid on siin liiga palju, et neid üks haaval välja tooma hakata. Kuid Eestis on elanud ja elab piisavalt palju kunstnikke, kirjanike ja heliloojaid, kes julgevad küsida küsimusi, mis viivad meid melanhoolia valda: need seostuvad inimloomuse, igatsusega tõe, terviklikkuse ja armastuse järele, need on küsimused minu, sinu, meie, meie esivanemate, rahva või inimkonna kannatustest ja kannatuste põhjustest.

Olles küllalt palju maailmas rännanud ja saanud seejuures võimaluse heita pilku ka n-ö kulisside taha, arvan ma, et eestlased ei ole melanhoolsemad kui teised rahvad - või teised rahvad rõõmsameelsemad kui eestlased. Me ei peaks segi ajama reaalseid inimesi ja nende elukogemust stereotüüpide ning turismibrošüürides naeratavate modellidega. Meiegi brošüüride kaantel on naeratavad rahvarõivais näitsikud, kuigi Tallinna kultuurikilomeeter viib läbi stalkerlike maastike.

Küll on sarnaselt artikli autorile minu hinges aga soov, et ajakirjandust ei peetaks tegelikkuse võrdkujuks - sest ajakirjanduse loomisel on omad reeglid. Uudisväärtuse kriteerium peaaegu et välistab rahuliku, rõõmsa ning suuremate vahejuhtumiteta elu kajastamise ning tõstab esile konfliktid, vastuolud ja kriisid. Me ei peaks aga unustama, et on teine pool elust, mida ajakirjandus vaevu kajastab, sest see on igav, normaalne, üldjoontes sõbralik ning peaaegu üldse mitte melanhoolne.