Nils Niitra: seaduslik varas

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Üleeilne Postimees kirjeldas, kuidas riigi­ettevõttele Tallinna Lennujaam kuuluva Tartu lennujaama töötajad eesotsas juhataja endaga äritsevad lennujaama uuenduse käigus üle jäänud kraamiga. Jutt ei käi kümnetest, vaid ikka sadadest tuhandetest kroonidest.

Osa kraami polnud juba varem arvel, aga näiteks varugeneraatorid kandis ­eelmisest aastast lennujaama juhtiv Margo Muda lihtsalt maha ja müüs need siis talunikele edasi. Muda jäi Postimehele vassimisega vahele, kui väitis, et andis generaatorid lihtsalt töömeestele ja need viidi metalli kokkuostu. Ühe generaatori ostnud farmer mäletas hästi, kellele ta andis sularahas mitukümmend tuhat krooni.

Minu arvates tegeldi Tartu lennujaamas lihtlabase varastamisega. Pealekauba pole Tartu lennujaam mingi suvaline sibi- või haljastustöödega tegelev osaühing, vaid rahvusvaheline lennujaam. Kui näitasin lugu enne avaldamist meie juristile, oli tema esimene reaktsioon, et ta ei julge sellist juttu ajava inimese (Margo Muda) juhitavast lennujaamast enam kuhugi lennata.

Aga mina ja Postimehe jurist oleme paraku vähemuses, sest riigi jaoks ei ole asjade mahakandmine, nende edasimüümine ja raha jagamine kurat teab kelle vahel mingi kuritegu. Nimetagem seda lihtsalt seaduslikuks varguseks. Venemaa vanglasüsteemis on sarnase nimega tegelased tõelised kuningad, meil liiguvad nad hästilõhnastatult ja -lipsustatuna vabaduses.

Kui ese on maha kantud, siis puudub tal ju väärtus. Selle asja võib lihtsalt maha müüa ja saadud raha oma taskusse toppida. Päris kindlasti ei ole Tartu lennujaam esimene ega viimane riigiga seotud asutus, kus niimoodi tehakse. Iga riigiametnik teab, et just nii need asjad käivadki.

Võib kanda maha kasutuid ja väärtusetuid asju, aga miks mitte täitsa kasutuskõlblikke ja väärtuslikke, nagu näiteks Tartu lennujaama varugeneraatorid, rootorniiduk, kraana või mida iganes. Paberil pole neid asju enam olemas. Need kuuluvad nüüd rahvale!

Aga üritan siin ikkagi eluaegse eraettevõtte töötajana mõelda natuke teistmoodi. Kui Postimees või kas või mõni rekkafirma mõne asja maha kannab, siis hoolitseb omanik selle eest, et ese maha müüa. Miks? Aga sellepärast, et see ese kuulub endiselt omanikule.

Õige omanik teab, mida on väärt talle kuuluv asi. Rehepapid saavad selliselt omanikult pikema jututa mööda pead!

See asi ei kuulu juhatuse esimehele, rekkajuhile või ajakirjanikule. Sel varal on endiselt mingi väärtus. Kahjuks ei ole ma kunagi töötanud avalikus sektoris ega riigile kuuluvas ettevõttes. Andke mulle andeks rumal naiivsus. Nii et varastage edasi.