Liikluskultuuri puudutavad otsused vajaksid arutelu.
Juhtkiri: langevad vahtralehed
16. september 2011, 11:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu sügistuul, mis puudelt lehti rebib, kavatseb maanteeamet algaja liikleja märgid – rohelised vahtralehed – autodelt maha võtta. Täpsemalt küll loobuda liiklusseaduse sättest, mis kohustab algajat juhti kinnitama auto ette ja taha nähtavale kohale vastava tunnusmärgi. Tulevikus võiks roheline vahtraleht maanteeametnike meelest olla vabatahtlik.
Kuigi majandusministeerium on juba väljendanud heakskiitu, tuleks enne otsuse langetamist aeg maha võtta ja kuulata ka avalikku arvamust. See otsus puudutab liikluskultuuri laiemalt ja liiklejad oleme ühel või teisel viisil ju kõik. Argumendid, millega ideed selgitati, lausa sunnivad küsimusi esitama.
Esiteks: vahtraleht ei täitvat oma ülesannet – toovat kaasliiklejate teavitamise asemel kaasa halvustava suhtumise ja pinged liikluses. Massi sulandumine oleks parem. Täpselt sama subjektiivselt võib ju öelda, et vahtralehe märkamine sunnib teisi liiklejaid ettevaatusele.
Kui värske juht sulandub üldisesse liiklusvoolu, on tema arglikud või, vastupidi, meri-põlvini-sõiduvõtted ehk hoopis suuremaks ohuks. Teatav märgistamine on liikluses paratamatult vajalik. Keegi ei kujutaks ju ette, et näiteks liiklusjärelevalvet tegevad operatiivsõidukid sulanduksid liiklusesse ilma eraldusmärkideta.
Teiseks: liiklusõppe üldine tase on tõusnud. Kindlasti on! Kuid elukogemusi koolitunnid ei asenda, olgu need kui tahes kvalifitseeritud õpetajate pilgu all kui tahes põhjalikud.
Kolmandaks: nõue kehtivat vaid üksikutes riikides. Samas on meie liikluskultuuris algaja juhi tähistamine pikk traditsioon. (40-aastased mäletavad veel nõukogudeaegseid «70»-märke, mida tuli ise papile joonistada.) Tava lõpetamise juures tuleks kaaluda ka võimalikke tagajärgi.
Eeltoodud on lihtsad näited, kuid küsimusi tekitab maanteeameti ettepanek veelgi. Näiteks, kas sellisel juhul vabaneksid erimärgistuse kohustusest ka piiratud juhtimisõigusega juhid, kes iseseisvalt üldse autot kasutada ei tohi?
Algaja juhi tunnusmärgi vabatahtliku kasutamise üle tuleks arutleda. Kuid kas me oleme oma lapsekingades kodanikuühiskonnaga ikka selleks valmis? Kas oleme juba ajas, kus algaja juht ise tunneb, et tahaks oma staatust näidata?
Meil on juhiloa väljaandmise aja järgi staažikaid juhte, kes satuvad autorooli tegelikult üliharva. Kas nemad oleksid valmis endale kompleksivabalt märgi külge panema?
Üha reeglivaesemas maailmas peaks siiski olema ettevaatlik, loobudes kergekäeliselt mõnest vanast ja näiliselt aegunud asjast.