Marko Pomerants.

FOTO: PP

Lugedes värsket Eesti inimarengu aruannet. Kas süngete toonidega liialdamine Eesti taasiseseisvusaja arenguid kirjeldades on ikka kõige kohasem tee, küsib riigikogu liige
Marko Pomerants­ (IRL).

Maureen ehk Leenane’i kaunitar on Martin McDonaghi näidendi tegelane. Natuke pöörane, et mitte öelda veidi hull. Aga hulluks ajab see elu McDonaghi Leenane’is, mis oma ilust hoolimata on üpris troostitu ja julm paik, amoraalne ja anarhistlik kolgas, mille elanikud veedavad aega kuulujutte levitades ja puskarit juues, kirju kirjutades ja neid põletades, viha pidades ja teineteise kallal vägivallatsedes.

Selles maanurgas elavad iirlased jagunevad kaheks: need, kes siit juba on lahkunud, ja need, kes lahkuda ihkavad. Inglismaale või Ameerikasse. Maureen on 40-aastane ja tahab meest. Seni on ta kahe mehega vaid suudelnud. Tema ema Magi arvates on selles nimekirjas kaks meest ülearu.
Värskelt esitletud inimarengu aruanne heidab pilgu Balti riikide viimase 20 aasta arengusse.

Enamikuni meist on jõudnud teadmine, et kolme Balti riigi arengu võrdluses on meil nii mõndagi positiivset nentida. Samas on asjaolusid, mille võimalikke tulevikumõjusid me ei tea. Olgu siinkohal mõtlemiseks järgnev, esialgu tühisena tunduv näide.
Eesti kõrghariduses on olukord, kus iga saja kõrghariduse omandanud mehe kohta tuleb 250 kõrghariduse omandanud naist. Tekib küsimus, kes saavad olema mõne kõrgharitud Eesti Maureeni suudlemisnimekirjas. Indias ja Hiinas pidi jälle naisi miljonite kaupa puudu olema. Palun neid kahte fakti nüüd omavahel mitte siduda.

Kindlasti on võimalik Eesti inimarengu aruandes kirja pandud järeldusi esitleda erinevalt. Eesti rahva tulevikku võib näha sama mustades toonides nagu McDonaghi näidendite tegelased või TV 3 uudised või vaadates otsa tervikule.

Tõde on raske moonutada. Emori tänavu mais läbi viidud uuringu kohaselt arvavad pooled eestimaalastest, et viimase kahekümne aasta muutused on olnud rõõmustavad, viiendiku arvates on need muudatused neid kurvastanud ja 31 protsenti ei oska midagi arvata.

Kogu aeg Lätiga võrdlemise asemel toon näite Leedust, kus vaid veerand rahvast rõõmustab muutuste üle. On vägagi arusaadav, et inimene teeb plaane ja püüab neid realiseerida. Riigijuhtimisel teistmoodi ei saagi. Kas inimesed näevad oma tulevikku seotuna isamaaga, sedagi on uuritud. Ma ei hakka siinkohal võrdlema kolme Balti riiki, keskendun Eestile.

Tõepoolest, vaid alla poole kuni kolmekümneaastastest inimestest on kindlad, et nende tulevik saab olla seotud vaid Eestiga. Veidi alla kümne protsendi kuni 30-aastastest arvab, et pigem mitte. Kui nii, siis nii. Inimene teab, mis tahab, või vähemasti arvab, et teab.

Mis on selle «pigem mitte» taga? Eks ikka lootus suuremale heaolule, kusagil mujal. Leenane’i kaunitari loos ütleb ema Mag, et inglise keelt tuleb õppida. Et siis saad ise ka aru, mida räägid, ja siis saab tööd otsida. Kõik baltlased eelistavad esimese võõrkeelena samuti inglise keelt.

Erinevalt iirlastest on meie teine valik ilmselt vene keel. 32 protsenti eestlastest arvab, et võõrkeelt on vaja õppida selleks, et kodumaisel tööturul paremini läbi lüüa. Muidugi välismaal tööotsimiseks ka.

Väga raske on aga aru saada nendest 20 protsendist 46–69-aastastest inimest, kes vastavad: raske öelda, mis maaga seda tulevikku siduda. Mis mõttes? Sa oled 60-aastane inimene ja pole aru saanud, kus riigis sa tahad elada, kas see on ikka Eesti, ning millised on reaalsed valikud. Kahju, et see aruanne ei anna meile ülevaadet põlvkondadevahelisest sidemest ja nendega seotud muutustest ajas.

Meie riigimeestena ei saa öelda, et elu edeneb küll ja polegi vaja midagi teha. Et kes tahab minna, mingu. Praegune Balti riikide olukorra erinevus on ju samuti sihipärase tegevuse või teinekord selle puudumise tagajärg.

Eesti inimesed on andnud küllaltki kõrge hinnangu poliitikate tulemuslikkusele, mis on viinud kuritegevuse ohjeldamiseni, sündimuse suurendamiseni, tervishoiuteenuste tagamiseni. Samasugust rahulolu aga pole sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamise ja töötusega võitlemise osas.

Töötus paistab poliitikute töölaual jääma pikemaks ajaks sellesse kasti, kus on lahendamist vajavad probleemid. Kergeid lahendusi pole, sest lihtsaid töökohti jääbki edaspidi aina vähemaks.

Briti näitekirjanik Simon Stephens vastab 8. septembri Ekspressi usutluses Margit Tõnsoni küsimusele, mis teda Eesti juures köidab, järgnevalt: «Eesti asub serva peal, kustpoolt tahad. Ta on Euroopa idaserv ja põhjaserv. Väljastpoolt defineeritakse teda pigem postsovetliku maana, seestpoolt aga hoopis Põhjamaade osana.

Ma kaifisin seda skisofreenilist enesetunnetust! Ma kaifisin eestlaste huumorimeelt ja suuremeelsust. Mind tõmbab Eesti ähvardav ajalugu ja tema tulevik, mis on ühtaegu nii ebakindel kui ka erutav. Mind vaimustab eestlaste suhe venekeelse elanikkonnaga. Mind ühtaegu pelutab ja meelitab selle maa füüsiline olek – tema metsad, kliima, valguse ja pimeduse vahekord.»

Milline on Eesti tulevik? Inimarengu aruande esitlusel kõlas väga erinevaid seisukohti, kuni selleni, et rahvuse püsimajäämine pole üldse tähtis, ja muidugi arutelusid, missugune võiks näha välja näha meie tulevik olenevalt meie määratletud riikide sõpruskonnast.

Tegelikult pole vaja arutada, kas me peaksime tegema koostööd rohkem soomlaste ja rootslastega või rohkem lätlaste ja leedulastega. Oluline on, et see oleks tegelik, mitte formaalne. Kes iganes meie riigitegelastest satub väljapoole Eestit või võtab vastu külalisi, peab olema Eesti sisuline diplomaat, mis sest et ta tingimata välisministrile ei allu.

McDonagh ütleb oma näidendite kohta: «Ilmselt kõnnin ma koomika ja julmuse piiril, sest mulle tundub, et üks valgustab teist. Ja ma kaldun äärmustesse, sest mulle tundub, et läbi liialduse näeb asju selgemalt kui läbi reaalsuse.»

Võib-olla see liialdamine hinnangute andmisel Eesti arengute kohta uudiste päistes, eriti kui neid näha mustades toonides, annab samasuguse suurema selguse, et meie, poliitikud, oma visioonid paremini paika saaksime. Sellisel juhul ma seda isegi mõistaks.

Enamik meist saab jälgida Eesti arengut kohapeal. Nii-öelda välitööde käigus. Suur osa meist isegi sellesse panustada. Kes tahab Leenane’i kaunitari näha, peab Rakvere teatrisse minema, sest pole kindel, et seda lugu lähitulevikus kusagil teises Eesti teatris mängitakse.
Ma osalen ka järgmise Eesti inimarengu aruande teema otsimise konkursil ja pakun selleks turvalisuse. Aspekte on selle mõiste taga küll ja veel.