Donald Trump ja Vladimir Putin Helsingi tippkohtumisel.

FOTO: SCANPIX

USA president Donald Trump ja Vene president Vladimir Putin näevad maailma üsna sarnastes värvides, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete dotsent Holger Mölder.

Trumpi ja Putini kohtumine Helsingis kujunes pikemaks, kui seda osati ette näha. Loomulikult on vahetud kontaktid kahe riigi vahel, kes haldavad 90 protsenti maailma tuumarelvapotentsiaalist olulise tähtsusega ja on hea, et riigipead kohtuvad. Kuid nagu eeldada võis, toimus grand show, kus tehti suuri sõnu, palju räägiti värskest stardist riikidevahelistes suhetes, kuid konkreetsete kokkulepeteni mõistetavalt ei jõutud.

Aga peab aru saama, et Trumpi üleüldine soov läheneda Putinile ei ole juhuslik. Et mõista Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhteid, tuleb neid lahata laiemas kontekstis. 

Praegu võib juba välja tuua Trumpi välispoliitilise doktriini mõningaid iseloomulikke tunnusjooni, mis näeb maailma multipolaarsena, kus Ameerika Ühendriigid peavad konkureerima teiste jõududega, neid vajadusel ka üksteise vastu välja mängides.

Pühapäeval Šotimaal tehtud Ameerika Ühendriikide presidendi avaldus paigutab Euroopa Liidu ühtsesse ritta Venemaa ja Hiinaga Ameerika Ühendriikide võimalike vastastena rahvusvahelisel areenil, milles Hiinat nähakse eeskätt majandusliku, Venemaad sõjalise ja Euroopa Liitu kaubandusliku konkurendina, mida kinnitavad Saksamaa suunas tehtud kriitika NATO tippkohtumise ajal ning lahkhelid, mis ilmnesid G-7 kohtumisel Kanadas.

2018 kevadel asendati traditsioonilisemat välispoliitilist liini esindavad välisminister Rex Tillerson ja julgeolekunõunik Herbert R. McMaster Trumpi poliitikale paremini sobituvate konservatiivse liini esindajate Mike Pompeo ja John Boltoniga, mis on kaasa toonud teatavad nüansimuutused administratsiooni välispoliitilises retoorikas.

Praegu võib juba välja tuua Trumpi välispoliitilise doktriini mõningaid iseloomulikke tunnusjooni, mis näeb maailma multipolaarsena, kus Ameerika Ühendriigid peavad konkureerima teiste jõududega, neid vajadusel ka üksteise vastu välja mängides. See annab sisu ka Trumpi Kanadas tehtud mõtteavaldusele, kui ta pidas võimalikuks Venemaa taasliitumist G-7ga. Seetõttu võib prognoosida, et Trump võib kasutada Venemaa kaarti nii Euroopa Liidu (eeskätt Saksamaa) kui ka Hiina mõjutamisel.

Teine oluline kokkupuutepunkt saab olema Lähis-Ida, kus Trump on üsna edutult soovinud läbimurret. Ameerika Ühendriikide Lähis-Ida strateegia toetub üsnagi ühemõtteliselt koostööle Iisraeli ja Saudi Araabiaga, kes kõik vastanduvad selgelt Iraanile. Venemaa teeb koostööd nii Türgi kui Iraaniga, kuid on huvitatud Assadi režiimi säilimisest Süürias. Teatud kokkuleppevõimalustele võib tuge leida peaminister Netanyahu hiljutisest avaldusest, kes väitis, et Iisraeli jaoks ei ole probleem mitte Assad, vaid Iraan.

Mõlemad presidendid vajavad teineteist ja seda just «mugavusvaenlase» rollis, kes küll rõhutavad riikidevahelist konkurentsi ja vastasseisu, kuid kelle väärtushinnangud sellegipoolest  teineteisest oluliselt ei erine.

Ameerika konservatiivse liikumise  peamised välispoliitilised postulaadid on sõnastanud neokonservatiivne ideoloog Irving Kristol 2003. aastal ilmunud artiklis «The Neoconservative Persuasion» – patriotism, rahvusvaheliste organisatsioonide vastasus, vaenlaste eristamine sõpradest, rahvuslike huvide prioriteet nii kodu- kui välismaal, tugev militarism.

Need põhimõtted mõjutasid olulisel määral George W. Bushi välispoliitikat, kuid veelgi tugevamini avalduvad need Donald Trumpi protektsionistlikus välispoliitilises strateegias.

Mitte juhuslikult on need viis postulaati hästi kohaldatavad ka Vladimir Putini välispoliitilisele kreedole.

Trump ja Putin näevad maailma üsna sarnastes värvides, mistõttu on ka arusaadav, et Trumpi võit presidendivalimistel oli Venemaa huvides.

Mõlemad presidendid vajavad teineteist ja seda just «mugavusvaenlase» rollis, kes küll rõhutavad riikidevahelist konkurentsi ja vastasseisu, kuid kelle väärtushinnangud sellegipoolest teineteisest oluliselt ei erine.

Mõlemad presidendid, nii Trump kui Putin, on olnud pigem kriitilised Euroopa Liidu suhtes ja on soovinud seda nõrgestada. Venemaa huvides on Lääne ühtsuse lõhestamine ning lõhe tekitamine Ameerika Ühendriikide ja Saksamaa ning Prantsusmaa vahele, mis näib olevat ka Donald Trumpi üks välispoliitilisi eesmärke, nii et vähemalt potentsiaalselt võivad nad mingites olukordades muutuda ka strateegilisteks liitlasteks.