Olgu järgneva mõrumaigulise jutu sissejuhatuseks kohe ausalt öeldud, et üldiselt olen ma arengutega 20 aasta vanuses Eestis vägagi rahul. On vaid siiski üks väike tendents, mis aeg-ajalt siit-sealt üles kerkides tuju nukraks teeb.
Lugeja kiri: lammastele jäävadki vaid tühjad pihud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
L) 90ndatel oli mul noore ajakirjanikuna võimalus õppida mitme aasta vältel tundma Eesti põllumajanduse ja toidutööstuse hingeelu. See oli raske aeg meie kohalike toidulaua katjate jaoks, harrastas ju Eesti riik tollal oma üht suurimat eksperimenti, null-tollimäärasid imporditavatele toiduainetele. Tahtmata isegi nimetada nende poliitikute nimesid Mart Laari kõrval, kes õigustasid oma praktikaid maailma kaubandusorganisatsioonis kokku lepitud üldiste põhimõtete ja friedmanistliku majandusteooriaga, olime tollal ise oma julge ja ennekuulmatu lähenemise tõttu rinnad kenasti üles puhunud. Jah, kompliment, et oleme maailmas ainus riik, kes oma põllumehi ei kaitse teiste riikide subsideeritud tootjate pealetungi eest, kõlas tollal meie poliitikute seas kui midagi ülevat. Oli ju maailm täis neid meist rumalamaid riike, kes nulltolle suusoojaks põhimõtteliselt toetasid, kui praktikas varasemate kokkulepete taha pugedes nende rakendamist võimalikult kaugele nihutada üritasid. Meie aga tahtsime teha kõike by the book ja oluline oli, et mõni tähtis lääne tegelane mõnele meie poliitikule julge sammu eest õlale patsutas. Meie uhkus läks meile maksma ei rohkem ega vähem kui suure osa meie põllumeeste hea elu, paljude nende kolleegide väljasuremise ja ühtlasi eesti tarbija võõrdumise kodumaisest toidukaubast.
A) Vene-Saksa gaasijuhtme Nord Stream osas olime taaskord isepäised ja jonnakad ega pannud millekski lääne kolleegide küpsust selliste küsimuste lahendamisel. Hoomamata, et suured teevad oma tahtmise ära kas koos meiega või ilma meieta ja tark olnuks käituda teiste Läänemere riikide eeskujul endile võimalikult kasulikku diili välja meelitades, otsustasid meie juhtpoliitikud (tõenäoliselt rahvale pugemise eesmärgil) ohverdada kaine mõistuse, mis meid juba aastasadu üldiselt saatnud on, ja leppida tühjade pihkudega. Mõistagi julgustasid meid meie isemeeluses ka «sõbrad» Skandinaaviast, tehes ise siiski sootuks vastupidi. Soome võitis gaasitorust miljardeid kroone, arendas Venemaa kulul oma infrastruktuuri jne. Meie aga kirjutasime oma energiajulgeoleku peatükki punkti, et tasakaalustamaks sõltuvust poliitiliselt pahast Venemaa gaasist, on oluline ka Eesti lülitamine Soome gaasitrassi külge! Mis võinukski olla suurem rõõm soomlastele ja pole ime, et pärast 2009. aasta sügisel Põhjamaades allkirjastatud kokkuleppeid Nord Streamiga kiirustas Soome president vähem kui kuu aja pärast Mart Laari rinda kinnitama tänutäheordenit. Ja ka meie olime rõõmsad.....
M) Rootsi pankade manöövrid Eesti elamulaenu põldudel on teada kõigile meile. Need on pangad, kes kodumaal aeglustunud majanduskasvu kompenseerimiseks ruttasid Baltikumi, appi neile bandiitidele, nagu meid Rootsis laiemalt tuntakse. Meile määriti laene pähe täiesti süüdimatult, olenemata töökoha olemasolust, maksujõust jne. Buumi lõhkedes oli suurem osa Eestimaad rootslaste võlaorjad. Ainus, mis meid süüdimatute kasumijanuste pankurite haardest päästnud oleks, olnuks krooni devalveerimine. Seda on enne meid teinud palju riigid ja teevad paljud edaspidi. Ma ei tea, et meie poliitikud olnuks munepidi rootslaste peos, ometigi käitusid nad just sarnaselt. Krooni devalveerimist kartsid enim just Rootsi pangad, kellele see tähendanuks paljuski laenuhaarde olulist nõrgenemist, võib-olla isegi kümme korda. Rootsimeelne eestlane Jaan Männik upitati koguni Eesti Panga etteotsa. Pole siis ime, et me rootslastele mütsi pähe tõmmata kartsime. Teisejärguline mure, endi kodanike laenukoormus, jättis poliitikud külmaks.
B) Euro tulekuga ei pidanud ka juhtuma midagi hirmsat, hinnad pidid jääma samaks jne. Iga valitsusliige teadis imehästi, kui palju eurotsooniga ühinemine on tõstnud hindu, ometigi otsustati meile rääkida midagi muud. Ja senini räägitakse, justkui polekski elu kallimaks läinud. Propaganda esimesi reegleid kõlab ju nii, et kui ühte valet palju kordi üle rääkida, muutub see tõeks. Eurotsooniga liitumine pidi tooma investeeringuid, tõstma kinnisvara hindu jne, tegelikult võitsid sellest peamiselt vaid need priviligeeritud, kes Brüsselis töötasid ja koju tulles pidid teenitud eurod komisjonitasu eest kroonideks vahetama ja ca 0,2 protsenti kaotama. 99 protsenti eestimaalasi on eurost saanud vaid kahju, mitte kasu.
A) Eesti Energia on sõnapaar, mida meie riigi juhid armastavad tuua näiteks kui superettevõtet, mis aga lihtrahvale seostub lambi külge seotud nöörsilmusega, kuhu aeg-ajalt tahaks pea pista. Valitsuse kõik sõnumid on suunatud rahvale, justkui me oleks Eesti Energia dividendijanused aktsionärid, mitte türanni käes kannatavad kliendid. Meile on absoluutselt ükskõik, kui suured on selle hiiglase investeerimisvajadus, arengupotentsiaal ja dividendid, sest meieni jõuavad vaid tema arved. Mulle isiklikult meeldiks rohkem valitsus, mis otsib võimalusi minu elujärge parandada, mitte selle halvenemist absurdsustega õigustada. Aga ma saan ka neist aru, sest sama ettevõte on olnud teatud parteidele abimeheks varem ning sellest loodetakse erakorraliselt suurt tulu ka tulevikus.
D) Mõeldes tänasele diskussioonile Kreeka, Portugali, Hispaania jt ülejõu elanud riikide päästeplaanide ümber, millega ilmselgelt ühineb ka Eesti, tahaks taaskord imestada. Jah, Eestit tuuakse maailmas siin-seal taas eeskujuks, Ansip saab õlapatsutusi. Oleme jälle kord erandlik riik, kelle eelarve tasakaal on ka tegelik, mitte vaid teoreetiline. Samal ajal kui teised riigid on prassinud ja pidutsenud võlgu, oleme meie kasinalt püksirihma pingutanud. Sest nii õpetavad õpikud. Nende teiste riikide pensionärid on nautinud laia elu juba aastakümneid, meie endi omad aga elavad peost suhu. Ja nüüd, ajal, mil teoreetiliselt peaks meie pensionäridele appi tulema meie tasakaalus eelarve ja tugev majandus, jäävad ka edaspidi pansionitõusud vaid teoreetilisteks. Sest see raha rändab lääneriikide võlgade kustutamiseks. Nemad ei elanud ju by the book, vaid tegid vaid sellise näo. Meid tõmmati lihtsalt taaskord haneks.
!) Ainus, mis mind Eestis häirib, ongi teadmine, et oleme lambad, mitte uhke ja ennast armastav rahvas. Hoolimatu ja isepäise käitumise ning raamatutarkuste tõepähe elamise tulemus on aga selgelt näha, nendest laulis juba kadunud GGG: meile jäävadki vaid tühjad pihud. Aga muidu, täiesti siiralt, olen Eesti eluga väga rahul.