Raik-Hiio Mikelsaa

FOTO: Ove Maidla

TÜ emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar selgitab, miks on oluline talente sõeluda ja nende võimeid juba nooremas eas arendada, põhjendades seeläbi ka kurikuulsate koolikatsete vajadust.

Hiljuti haridusministriks saanud Jaak Aaviksoo püüab ellu viia oma erakonna (IRL) ammust unistust – kaotada kõigi koolide 1. klas­sides sisseastumiskatsed. Nii välditavat laste diskrimineerimist ja hoitavat nende tervist («Milleks meile koolikatsed?», EPL 6.09). Füüsikust minister ei arvesta aga kahjuks piisavalt tänapäeva kasvatusteadusi ja geneetikat. Ta unustab fundamentaalse asjaolu: inimesed ei ole võrdsed, erinevused nende võimetes avalduvad enamasti juba lapsepõlves.

Ühiskond vajab paljude erialade esindajaid. Mida tõhusamalt selgitatakse talentide eripära ja mida nooremas eas võimed välja arendatakse, seda edukam on edaspidine areng. Närvisüsteemi põhikomponendid kujunevad välja enne puberteeti, pärast seda on juba hilja täisväärtuslikku inimest kujundama hakata! Midagi pole parata, arusaam erinevast võimekusest ja diferentseeritud õppe vajadusest on välja tõrjumas naiivpsühholoogilist sotsialistlikku võrdsustamisprintsiipi (vt TÜ psühholoogiadotsendi Olev Musta artiklit PM vahelehes «Kõrgharidusfoorum», 22.09.2010).

Eelmise haridusministri Tõnis Lukase suureks saavutuseks oli andekuse väärtustamine ja õppetöö korraldamine eripäraste võimete väljaarendamiseks.

Sellise suuna perspektiivsusest annab parima ülevaate Priit Pulleritsu tehtud intervjuu TÜ teaduskooli direktori Viire Sepaga – «Andekate toetamisest sõltub Eesti edu» (PM 7.09.2009) –, mille kreedoks on: «Seni kuni andekad lapsed ei saa Eesti koolisüsteemis oma unikaalseid võimeid välja arendada, jäävad ka Eesti elu edasi viivad ideed tulevikus sündimata.»

Analüüsides võimekuse eri vorme, pidas Viire Sepp vajalikuks rohelise tee andmist loovproduktiivse andekuse eelisarendamisele. Sellise andega noortele ei sobi traditsiooniline koolisüsteem, sest nende visuaalruumiline mõtlemine nõuab teistmoodi õppemetoodikat. Pedagoogikas arvatakse, et eriõpetust vajavaid võimekaid õpilasi on koguni kümme protsenti!

Kuldpead on inimkonna suurimaks aardeks. Neid ei tohi «keskmistada» tavaõppesse ja raisata «mahajääjate abistamisele», sest võimete adekvaatse väljaarendamise korral viivad nad edasi kogu ühiskonda, nii eesrindlasi kui ka «keskmikuid» ja vähem võimekaid.

Talentide eristamine ja nende spetsiaalõpetamise kohustus on nüüdseks fikseeritud ka 1. septembril 2010 jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Andekana määratletakse õpilasi, kellel on silmapaistev üldine või akadeemiline võimekus, liidriomadused ja loominguline mõtlemine.

Sellised noored klassifitseeritakse hariduslike erivajadustega õpilaste hulka ja kooli juhtkond peab neile organiseerima võimetele vastavat eraldiõpet. Kui spetsiaalprogrammi pole võimalik täita samas koolis, tuleb kasutada teiste haridusasutuste abi.

Üks võimalus seaduse järgi võimetekohast eriõpet organiseerida on kindlasti mitteametlikult eliitkoolideks nimetatavad valikkoolid.

Vältimaks süüdistusi elitaarsuses ja laste diskrimineerimises, on mõned koolid meie suuremates linnades keele- jms süvaõppe kattevarjus juba pikemat aega koondanud oma seinte vahele andekaid noori üheskoos õppima. Kõigist neist on saanud (Tallinna prantsuse lütseumi direktori Lauri Leesi väljenduse järgi) õppimiskallakuga koolid, mis asuvad riigieksamite tulemuste põhjal koostatud nimestiku eesotsas.

Need on prestiižikad õppeasutused, kuhu enamik lapsevanemaid sooviks oma võsukesi õppima viia. Kõik soovijad muidugi neisse ei mahu, aga laialdane pürgimine on tekitanud väga soodsa õppeefekti. Vanemad õpivad koos kooliminevate lastega, kutsudes appi ka koolieelikutele suunatud õppe­asutusi.

Selle tulemusena on meie suuremates linnades toimunud vähemalt aastase mastaabiga üldhariduslik hüpe – kooliastujatel on valdavalt selge lugemine, arvutamine ja võõrkeeltegi alged suus. Kui arvestada majandustulemuste sõltuvust haridustasemest, siis on kindel, et niisugune «tiigrihüpe» on Eesti riigile kaugperspektiivis igati kasulik.

Iseasi on muidugi see, kas valikkoolid ikka on täitnud ja täidaksid ka edaspidi endale võetud andekate eelis­õpetamise rolli täies mahus. Paljud «eliitkooli» pääsenute vanemad on pettunud – saime oma nutika järglase koolikatseid õnnelikult läbides toredasse õppeasutusse sisse, aga lapse võimed eeldaksid täiuslikumat arendamist (näiteks paremat võõrkeeleoskust)!

Tundub, et kooli jõudmine riigieksamite põhjal tehtud pingerea etteotsa ei kajasta sageli õpetamise taset, vaid ainult seda, et õppeasutusse on pääsenud tavakooliga võrreldes märksa enam andekaid noori. Seda kinnitavad Massachusetts Institute’i (MIT) teadlaste andmed, mida refereeris Mikk Salu oma artiklis «Kool ei loe» (PM 24.08.2011).

Võrreldes «eliitkooli» õpilasi sellest koolist napilt väljajäänutega, selgus, et edaspidistes õpitulemustes vahet polnud – valikkoolis käimine ei teinud eksamihindeid paremaks. Samale arvamusele jõudis juba varem ka TÜ sotsioloog Tarmo Strenze (vt Priit Pulleritsu artiklit «Vanemad määravad lapse õppetulemused», PM 1.10.2009).

Valikkoolide efektiivsuse hindamist Eestis raskendab asjaolu, et õpilaste sooritatud riigieksamite profiil oli seni juhuslik ja on uue seaduse järgi ebaotstarbekalt ühekülgne: kaks keelt (eesti ja inglise) ja matemaatika, mistõttu on arusaadav mitme filoloogilise kallakuga kooli pääs edurea etteotsa. Kahjuks ei hinnata nende põhjal teadmisi ja oskusi ühiskonnale eriti olulistes loodusteadustes (füüsika, keemia, bioloogia).

Objektiivsemaid andmeid annavad laialdast tähelepanu köitnud rahvusvahelised PISA testid, mis analüüsivad 15-aastastel noorukitel lugemisvõimete ja matemaatika kõrval ka loodusteaduste õppimise taset. Siiski kajastavad nii riigieksamid kui ka viimati mainitud testid suhteliselt keskpärast ja traditsioonilist haridustaset, millele jõudmisega saavad andekad noored hakkama sõltumata sellest, millises koolis nad õpivad või kui tahes tublid on nende õpetajad.

Parimatele õpilastele on vaja anda tavataset ületavaid ühiskonnakasulikke tippteadmisi ja -oskusi, mille hindamise kriteeriumid alles ootavad väljatöötamist ja rakendamist. Mõtlen siin eelkõige innovatiivsuse arendamist, milles erinevalt PISA testide sooritamise edukusest on Eesti Euroopa riikide hulgas tagaplaanil. Juba eelkoolieast peale tuleks kõigis haridusastmetes juurutada Forseliuse Seltsi ja Johannes Käisi Seltsi eestvõttel edendatavat avastusõpet, mis on arenenud riikides üha laiemat kandepinda leidmas.

Valikkoolide puuduseks on asjaolu, et õpilaste võimete eripära selgitamine 1. klassi astumisel on keerukas ja nõuab kõrget pedagoogilist kompetentsi. Mõnel lapsel on anded 7-aastaselt veel vak­a all ja pääsevad esile mõni aeg hiljem. Lisaks on mõningaid subjektiivseid faktoreid, mis valiku objektiivsust langetavad. Seetõttu tuleks võimekamate koolinoorte eriõpet hakata valikkoolide kõrval üha enam rakendama nn piirkonnakoolide valikklassides.

Heaks näiteks on siin Tartu Tamme gümnaasium, mis arutas 2009. aasta hilissügisel seda probleemi TÜ haridusteaduskonna nõustajatega. Juba tookord arvestati 1. klassi astunute andekuse eripära: kolmest klassist ühes õpetati enam muusikalisi aineid, teistes pöörati suuremat tähelepanu loodusteadustele. Nüüd on algklassides koguni viis paralleeli, mida on võimalik vastavalt õpilaste huvidele ja annetele veelgi enam diferentseerida, silmas pidades gümnaasiumi osas rakendatavaid loodusteaduste, meditsiini, reaaltehnoloogia ja humanitaaria õppe­suundi, ning ruumi jääb ka avastusõppe valikklassi avamiseks.

Andekate noorte eriõppe korraldamine eeldab põhikoolide diferentseerimist. On siililegi selge, et teadlaskalduvustega õpilaste eriõpet ei saa vajalikul tasemel läbi viia õppeasutuses, mis valmistab ette enam tehnoloogilise suunitlusega kutsekoolidesse astujaid. Põhikoolid, mille õpilaste tulevikuplaaniks on valdavalt edasiõppimine kesk- ja ülikoolis (näiteks eelnimetatud Tartu Tamme gümnaasiumis), peaksid ühtse eesmärgi ja õpetajaskonna ülekoolilise rakendamise huvides jääma seotuks gümnaasiumiga.

Kokkuvõttes rõhutan veel kord koolikatsetel põhineva valikõppe ülisuurt tähtsust. Ainult võimetekohaselt haritud tippspetsialistide abil on võimalik realiseerida riiklikku innovatsioonistrateegiat ja luua teadmistepõhist Eestit. Andekate toetamise vajadusele on korduvalt tähelepanu pööranud ka president Toomas Hendrik Ilves.

Kahjuks viitab tema juhitud aktsioon «Talendid koju!» sellele, et isamaa ei ole paljudele andekatele inimestele seni suutnud luua atraktiivset kodukeskkonda. Püüdkem siis arendada selliseid haridus- ja töötingimusi, et talendid kodust ära ei lähekski!