Sain neil päevil kaasa käest sakkida: «Jälle oled sa ninapidi arvutis! Suhtle parem inimestega.» Seda lauset poleks kõlanud, kui oleksin tugitoolis istudes raamatut käes hoidnud. Tehniliselt oli märkus õige, sest peos oli mul tahvelarvuti, millest lugesin e-raamatut. Olin sunnitud seletama nagu Hamlet Poloniusele – loen sõnu, sõnu, sõnu. Psühholoogid nimetavad seda situatsiooni kognitiivseks dissonantsiks ehk tunnetuslikuks ebakõlaks.
Korrektsuse huvides olgu märgitud, et hurjutaja pole sugugi raamatuvaenulik inimene ja loeb nädalas vähemalt ühe ilukirjandusliku teose, enamasti rohkemgi. Probleem on hoopis selles, et keskendutakse meediumile, mitte sisule. Pole vahet, kust teksti loetakse: savitahvlilt, paberilt või ekraanilt. Kust tuleb siis arvamus, et õige raamat peab olema poognateks murtud, õmmeldud, kliisterdatud ja poogitud? Selliseid vaidlusi tuli ette juba siis, kui 1500 aastat tagasi rullraamatutelt köidetele üle minema hakati. Tekstide paljundamisega tegelenud mungad põlastasid Gutenbergi mehaanilist leiutist, pidades õigeks raamatuks vaid seda, mis käsitsi maalitud. Ja nii edasi.
Ma mõistan nende argumente, kes hindavad raamatu juures kompimis- ja lõhnameelele pakutavaid naudinguid. Olen ise mitu head aastat köiterestaureerimisega tegelenud ning hindan kauneid raamatuid kõrgelt. Aga enamik ilmuvast ilu- või teabekirjandusest ei küüni selle latini, et käeshoitavat raamatukunstiteoseks nimetada. Ja ega iga tekst ei vääri ka surnud puule jäädvustamist. Asi, mille vaid korra läbi loen, jõudku minuni elektronidena, sest molekulaarsel kujul soovin oma riiulitel säilitada vaid emotsionaalse ja igavikulise tähtsusega raamatuid. Elektronid on kergemad, nendega toimetamine nõuab vähem energiat ja neid on lihtsam taaskasutada.
Eelmisel nädalal ilmus uudis, et Rootsi säästumööblifirma IKEA disainib ümber oma riiuleid – nimelt tundub, et inimesed paigutavad neile rohkem iluasju kui raamatuid, mida nad päriselt loevad. Vinüüplaadiriiuleid saab vaid taaskasutusest või eritellimusel. Peale mõnede vinüülplaadi- ja lampvõimendite entusiastide ei nuta CDde ja DVDde üle keegi. Globaalne e-raamatuäri lööb minu jaoks nii hinna kui valiku osas kaubanduskeskuses laiutavaid paberraamatupoode. Värskelt ilmunud raamat on mul 10 minuti jooksul käte vahel. Praegu on mul kotis oma 20 kilo jagu tekste.
Venelastel on ütlemine, mis hoiatab näppu ühe teise kehaosaga segi ajamast. Pole oluline, mida peos hoida, vaid mida lugeda.