Marko Mihkelson: Trumpi loodetud suhete paranemine Venemaaga võis saada hoopiski kõva bumerangihoobi

Kuna USA võõrustab järgmist jalgpalli MMi, sai USA president Donald Trump Venemaa kolleegilt jalgpalli kingituseks. Pildil (vasakult paremale): Melania Trump, Vladimir Putin ja Donald Trump. Foto: SCANPIX

USA president Donald Trump pingutas kohtumisel Vene presidendi Vladimir Putiniga kahe riigi vaheliste suhete parandamise nimel üle, mistõttu võivad vahepeal kannatada saanud Atlandi-ülesed suhted hoopiski tugevneda, kirjutab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.

Helsingi tippkohtumine läheb ajalukku. Eriti pressikonverents. Midagi sellist pole varem nähtud. USA president Donald Trump püüdis talle omaselt kujundada sellest võiduka etenduse, kuid kukkus ise enda seatud lõksu. Ameerika asemel seadis ta esimeseks Venemaa. Trumpi loodetud suhete paranemine Venemaaga võis aga saada hoopiski kõva bumerangihoobi.

Veel kohtumispäeva hommikul teatas Trump oma valijatele mõeldes, et USA ja Venemaa suhted pole kunagi olnud nii halvad kui praegu, sest tema eelkäijad olevat teinud palju vigu. Selle säutsuga lõi ta justkui pinnase oma etteastele, mis pidi päädima teatega – nelja tunniga muutus kõik paremaks ja seda tegi tema – Donald Trump.

Nelja tunniga juhtus aga hoopis midagi muud. Vene delegatsiooni rõõmsad ilmed pressikonverentsile saabudes reetsid juba ette, mis järgneb. Nad ilmselt teadsid kohtumislaua tagant tulles, et Trump on niivõrd hõivatud oma kampaanialubaduse elluviimisega suhete parandamisest Venemaaga ja on seetõttu president Putinile kerge saak.

Venemaa president nautis hetke täiega ja Trump aitas sellele vaid kaasa. USA president  keeldus sõnagagi mainimast halbade suhete tegelikke põhjuseid, milleks peamine on Venemaa kestev agressioon Ukraina vastu. Eriti terava kriitika sai aga Trump kodus selle eest, et langes sisuliselt Putinile sülle, kui rääkis Venemaa sekkumisest 2016. aasta presidendivalimistesse, seades samas kahtluse alla oma luureorganisatsioonide ümberlükkamatud argumendid. Eriti groteskseks muutis olukorra veel seegi, et vahetult pärast tippkohtumise lõppu sai teatavaks Venemaa väidetava spiooni Maria Butina vahistamine Washingtonis.

Tagatipuks suutis Putin elegantselt veeretada palli Trumpi väljakupoolele, andes mõista, et nüüd on suhete saatus USA otsustada. Venemaa president näis olevat saavutanud maksimumi. Juba kohtumine ise oli suur võit, kuid selle lõpp andis vähemalt esialgu ilmse vihje – Venemaa on vaatamata agressioonile Ukraina vastu, vaatamata sekkumisele USA valimistesse, vaatamata mõrvarliku al-Assadi režiimi toetamisele, vaatamata keemiarelva kasutamisele NATO liikmesmaa territooriumil, vaatamata koduse opositsiooni mahasurumisele maailmapoliitika otsustaja. Näib, nagu põleks Putinile roheline tuli.

Kuidas sellele kõigele peaksime meie Eestis vaatama? Paremad suhted USA ja Venemaa ning laiemalt läänemaailma  ja Venemaa vahel oleksid ilmselgelt Eesti huvides. Pingete maandamine, sisuline dialoog ning Venemaa käitumine reeglitepõhise maailma raames looksid meilegi võimaluse suhete normaliseerimiseks Moskvaga. Kuid see töötab vaid juhul, kui Venemaa naaseks jõumängu asemel iseenda võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmise juurde. 

Helsingi tippkohtumine veenis paraku aga selles, et Venemaa ja USA positsioonid on teineteisest väga kaugel. Moskva võib küll teha mõned viisakussammud strateegilise relvastuse kontrolli teemal või ka Iisraeli huvide arvestamisel Süüria konfliktis, kuid üldine muster jääb samaks. Venemaa strateegiline eesmärk on lõhkuda Lääne ühtsust ning murendada demokraatlike institutsioonide usaldusväärsust nii Ameerika Ühendriikides kui Euroopas.

Saksamaa välisminister Heiko Maas arvas eile, et Euroopa ei saa enam täiel määral usaldada Valget Maja. Selline areng oleks Kremli huvidele andumine. Eesti ega ükski Euroopa vaba riik sellest ei võidaks. Trumpi ülemängitud pingutus Helsingis võib luua Washingtoni reageeringute põhjal olukorra, kus Atlandi-ülesed suhted võivad hoopiski tugevneda. See aga eeldab eurooplaste valmisolekut kõikide säutsude kiuste töötada liitlassuhete tugevdamise nimel. Ühtegi mõistlikku alternatiivi sellele ei ole.