FOTO: Urmas Nemvalts

Isegi kui majandussurutis on möödas, milles me kahjuks ju päris kindlad ei saa olla, näeme ometi puudust paljudes valdkondades. Õpetajate palgad on nutused, päästeteenistusel on häda ots otsaga kokkutulemisega. Reforme sõna tõsises tähenduses on tarvis. Üks valdkond, kus reformidest on pikalt kõrvale nihverdatud, on avalik teenistus. Avaliku teenistuse seadust nimetavad ametnikud hellitava tähtlühendiga ATS. Nime järgi arvates oleks tegu justkui omamehega, ent omadega kipubki asjaajamine raske olema.

Eraettevõtetes leiba teenivate ja ka paljude riigi palgal olevate inimeste (näiteks õpetajate) poolt vaadatuna on asjad tasakaalust väljas. Seda eriti pärast masu sügavaimas lohus vastu võetud töölepinguseadust. Neile, kelle ametikoht praeguse ATSi kaitsva tiiva all pole, kehtivad reeglid, mis jätavad tööandjale võrdlemisi vabad käed näiteks vallandamise osas.  

Kõnekäänd «riigi leib on peenike, aga selle eest pikk» on saanud kinnitust vähemalt pikkuse osas. Võrreldes muude töösuhetega on ametniku koondamishüvitis luksuslik. Omaette teema on eripensionid, mis on praegustes oludes, mil kõigil on ühtviisi võimalik koguda pensionisambaid, pehmelt öeldes küsitava väärtusega. Lisaks oleme poliitikutelt tüütuseni kuulnud juttu sellest, et Eesti riik ei võta laene, mida meie lapsed peaksid hakkama tagasi maksma. Olemuslikult on ametnike eripensionid riigi antud võlaveksel, mille tulevased maksumaksjad peavad tasuma. Eripensionide sõnum on kõigis riikides ja ajast aega olnud, et praegu meil teile, lugupeetud ametnikud, raha maksta ei ole, aga küll meie lapsed teile tehtud töö eest ükskord tasuvad. Loomulikult koormab see tulevasi eelarveid ja piirab poliitilisi valikuid. Sellest saab igaüks aru, ent konkreetsed läbirääkimised on ikka ja jälle vajunud ametkondlike vastuolude sohu.

Teisalt on selge, et nihilismi ja labasesse foobiasse ametnike suhtes ei tasu langeda. Avalikku teenistusse asunud pole kuidagi isiklikult süüdi, et poliitikud ei ole suutnud aastate vältel reformides kokku leppida. Samuti on selge, et vähemalt haldusotsuste langetajate tasemel on ametnikel erikaitset vaja, et süsteemi teistpidi kreeni ei aetaks. Küsimus on, mis tasemel see olema peab, kui palju maksab ning kas erireeglid soodustavad või pigem takistavad asutuste eesmärgipärast tööd.  

ATS vajab muutmist, sest elu selle tiiva all on ajapikku, samm-sammult põhjendamatult mõnusaks muudetud. Liiga mõnus äraolemine toob une silma.