Alo Tammsalu

FOTO: Reimo Raja

Päästeameti väga õhukeseks lihvitud eelarve ja väikeste komandode alamehitatus sunnib väiksemaid komandosid sulgema, kirjutab päästeameti peadirektori asetäitja Alo Tammsalu.
 

Päästekomandode võrgustiku käimasolev analüüs nõuab selgitusi. Avalikkuse senised küsimused komandovõrgustiku teemal on olnud, kas selles või tolles kohas asuv komando suletakse. Sisuline küsimus aga on, millist teenust riik praegu pakub ja kuidas piirkondi parema teenusega senisest paremini katta. Eesti päästevaldkond vajab otsuseid, et tagada elanikkonnale võimalikult tugev ja stabiilne päästeteenus kõiki olemasolevaid tingimusi arvestades.

Hiljuti kutsus regionaalminister Siim-Valmar Kiisler kokku töörühma, et ajakohastada Eesti asulate mõisted, sest mõni linn on elanike arvult väiksem kui mõni küla ja vastupidi. See on hea näide, et elu pole elanikkonna ümberpaiknemisega kaasas käinud. Pääste valdkonnas pole sisuliselt oluline, kas linn on küla või küla on linn, oluline on inimelu ja sellest tulenevalt elanike arv mingis piirkonnas. See on alus küsimusele, kus üks päästekomando peab paiknema. Seni on komandod paiknenud ajaloolistes kohtades, kuid elanikkonna liikumisega tuleb kaasas käia.

Elanikkond usaldab päästjaid väga ja see usaldus pole teenimatult saadud. Pimesi usaldamine võib samas aga olla ekslik ja uinutav. Tuleb ausalt rääkida, millised on praegu valikud päästeteenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi arendamisel. Suhtumine päästekomandodesse ja nende sulgemisse on väga emotsionaalne. See on loomulik, kuna emotsioonid on seotud kõige tugevama väärtusega – eluga. Ihule ei ole palju lähedasemaid asju, kui on turvalisus ning päästekomando on turvalisuse kants. Siiski tuleb oma ihu eest ennekõike endal hoolt kanda. Inimene ise peab tegema esmalt oma turvalisuse jaoks kõik võimaliku ning alles seejärel küsima, kuidas riik mind päästekomando näol kaitseb.

Praegu on Eestis 82 riiklikku erineva suuruse ja võimekusega komandot, on olemas teatud hulk raha, mehi ja tehnikat. Need muutujad võrrandis peavad andma võimalikult hea päästeteenuse, sealhulgas elupäästva teenuse, kuid mitmed komandod seda ei suuda.

Praegu ei ole 15 komandol elupäästevõimekust, neil komandodel pole seda kunagi olnud. See tähendab, et tulekahju korral sõidab kohale liiga vähe mehi, kes ei saa leekidest ja suitsust inimelu päästa. Need on väikesed komandod, kus meeste arv otsustab, kuidas on võimalik sündmuskohal tegutseda. Päästjatele endale ohutu suitsusukeldus algab neljast mehest. Kui riiklik teenus on selline, et minuti jooksul sõidetakse küll välja ja ollakse kiiremini kohal, kuid hoonet saab vaid väljastpoolt kustutada, siis sellise teenusega ei saa rahul olla. Pääste prioriteet on elude alalhoidmine, alles seejärel vara säilitamine.

Alamehitatuse tõttu on lisaks neile 15 elupäästevõimekuseta komandole veel 26 komandot, kus elupäästevõimekus puudub ajutiselt. Aasta ringi on elupäästevõimekus praegu tagatud 41 komandos. Selline olukord, kus elanikkonnal puudub kindlus, kas lähim komando üldse töötab või on suletud ja kas kohale tulev abi põlevast hoonest ka inimesi päästa suudab, pole rahuldav. Riiklik päästeteenus peab olema standardiseeritud ja pidevalt kättesaadav.

Elupäästevõimekuseta komandode alamehitatuse on tinginud olukord, kus me ei saa maksta ületundide eest ning see kompenseeritakse vaba ajaga.

Päästeamet viib läbi komandovõrgustiku analüüsi, mille eesmärk on leida vastus küsimusele, kuidas tagada elupäästevõimekus aasta läbi kõigis riiklikes komandodes ja et suitsusukeldusteenust osutavad komandod kataksid olemasoleva ressursiga võimalikult suure osa elanikkonnast. Päästeteenuse ühtlane laotamine üle Eesti ei saa seda tagada, nõrgast teenusest pole õnnetuses kannatajal abi, isegi kui see on lähedal. Väiksemate komandodega ei suuda riik tagada stabiilset teenust, vahel on valves suitsusukeldumiseks liiga vähe mehi, vahel on väiksemad komandod olnud ka suletud. Ei tasu ka unustada, et päästetöö peab olema päästjatele endilegi ohutu, see eeldab aga piisavalt mehi, head meeskonnatööd ja parimat valmisolekut ehk head varustatust ja kogemusi.

Ka õnnetuste iseloom on üks komandode paiknemise analüüsi osa. Meid ümbritsev elukeskkond on ajas märkimisväärselt muutunud. Kui mitu televiisorit, sülearvutit, muusikakeskust ja muud elektririista ümbritses meid kodus 10–15 aastat tagasi? Üks asi on elektritarbimise suurenemine ja hoone elektrivõrgu koormamine, mis teatud tingimustel võib põlengu põhjustada, teine asi on selle tehnika ja ka sisustuse enda omadused, mis põlengu märkimisväärselt keerukamaks muudavad. On suur vahe, kas põleb vana täispuidust vedrumadratsiga diivan ja puidust laud või kaasaegne puitlaastplaadist ja poroloonist või sünteetikast mööbel, moodsad põranda- ja seinakatted ning plastmassist tehnika.

Tööstus- ja tootmisettevõtted on muutnud asukohta, protsessid on muutunud keerulisemaks ja ohtlikumaks, nii ettevõtetes kui olmes on palju rohkem kasutusele võetud erinevaid ohtlikke aineid. Ohtlike ainete õnnetuste üheks erisuseks on, et väike kogus võib põhjustada kannatusi või ka surma paljudele. Keerukamad õnnetused nõuavad päästemeeskonnalt suuremat koosseisu, spetsiifilist väljaõpet, paremat tehnikat ja suuremat kogemust.

Viimastel nädalatel on ka päästetehnika valmisoleku küsimus ajaleheveergudele jõudnud. Majandusraskuste tingimustes ja eelarve vähenemisel oleme olnud sunnitud viimaste aastate jooksul muu hulgas edasi lükkama tehnika hooldusi, remonte, varustuse soetamist ja uuendamist. On selge, et tehnika amortiseerumine, mootorikütuse hinna tõus, päästetehnika liisingud ja kindlustused hakkavad praeguseks üle jõu käima, olemasolevat tehnikaparki sama rahaga üleval ei pea.

Keerukamaks teeb päästeala eelarve planeerimise teatav prognoosimatus. Osa kulust sõltub ju päästesündmuste hulgast ja mahust, mida täielikult ette planeerida ei saa. Erakorralisemad päästesündmused viivad õhukese eelarve kreeni ja nii juhtub, et ühel hetkel ei suuda me ka enam hädavajalikke remonte teha.

Nii näiteks on Ida-Eesti päästekeskuses praegu remondiootel 20 päästeautot või muud otseselt päästetöödel kasutatavat tehnikat, mille remontimiseks raha pole. Kohtla-Nõmme pinnase- ja metsapõlengud, Uikala prügila põleng, Sirgala turbavälja põleng, Kundas ladustatud prügi põlengud olid väga ressursimahukad õnnetused. Päevi kestvad kustutustööd nõuavad rohkem tehnikat, mis kasutades ilmselgelt ka kulub.

Komandovõrgustiku analüüsi juurde tagasi tulles on näide sealsamas Ida-Eesti päästekeskuses Iisaku komando näol, mis hiljuti tugevnes ja suudab pakkuda paremat teenust. Tõsi, seda suletud Avinurme komando päästjate abiga, kellele pakuti mujal tööd, sest Avinurme komando oli elupäästevõimekuseta ja keskmiselt kaks päeva nädalas suletud. Ka Iisaku komando oli alamehitatud. Piirkonna ja Avinurme komando kohta koostati põhjalik analüüs ning analüüse koostatakse ka teiste komandode kohta. Kriteeriumid, mille põhjal komandod analüüsivalimisse on sattunud, on peamiselt järgmised: puudub aastaringne elupäästevõimekus, komando teeninduspiirkonnas on alla 5000 elaniku, mis seondub väljakutsete arvuga, ning komando asub mõne teise komando 30-minutilise kohalejõudmise ajatsoonis. Liitnud Avinurme komando Iisaku komandoga, suudame Iisaku komandoga tagada aasta läbi parema teenuse kogu piirkonnas.

Pikemas perspektiivis on eesmärgiks, et elupäästevõimekusega päästemeeskond jõuaks 15 minutiga ligi 90 protsendini elanikkonnast. On päevselge, et kuidagi ei õnnestu vältida olukorda, kus vähemasustatud piirkonda saabub abi kauem kui 15 minutit. See ei ole Eesti eripära, ka enamikus teistes riikides jõuab abi vähemasustatud piirkonda kauem. See on asjaolu, millega tuleb arvestada ja vastavalt käituda. Saame panna endale kas või kaks suitsuandurit igasse tuppa, puhastada korstnaid, hoolitseda küttekollete tervise eest, hoida korras elektrisüsteemi, muretseda majapidamisse tulekustuteid, mitte suitsetada eluhoonetes sees ning käia äärmise ettevaatlikkusega ümber lahtise tulega.

Tüüpiliselt on õnnetustes suur osa inimfaktoril ning siin tuleb tunnistada, et õnnetuste ennetamises oleme edasi jõudnud, ehkki tulesurmade või uppumiste arv pole endiselt kiitlemist väärt. Samas tasub meelde tuletada, et tänu suitsuanduri kohustuslikuks muutumise eel tehtud massiivsele ennetustööle ja elanike teadlikkuse kasvule vähenes tules hukkunute arv 2006. ja 2009. aasta võrdluses 100 inimese võrra aastas – 164 tules hukkunult 63 hukkunule. See oli Eestile suur võit. Ka hoonetulekahjude hulk on kaks korda vähenenud.

Kogukonna tasandil on päästeametile ennetustöös, aga ka reageeriva jõuna abiks vabatahtlikud päästjad – seda ennekõike seal, kus riiklik abi on kaugemal. Praegu on päästeametil lepingud 73 vabatahtliku päästekomandoga. Nad ei konkureeri riiklike päästekomandodega ja riiklikke komandosid ei asendata vabatahtlikega. Riiklike päästekomandode väljasõidupiirkonnad katavad kogu Eestit. Ent vabatahtlikud pakuvad tuge seal, kuhu kutselistel päästjatel võtab kohalejõudmine kauem aega. Ja ennekõike hoolitsevad selle eest, et tulekahjusid ei puhkekski.

Vabatahtlike kaasamisel on veel palju arenguruumi – heal tasemel koolitusi suudame praegu pakkuda, tehnikaga varustatus ja õiguslikud regulatsioonid nõuavad veel lahenduste väljatöötamist. Eelmisel aastal loodud Eesti Priitahtlik Päästeliit on oma senise tegutsemisega näidanud kätte peamised kitsaskohad ja aidanud jõuliselt kaasa lahenduste leidmisele. Koolitatud vabatahtlikke on päästevaldkonda igal aastal lisandunud umbes sada inimest. Nende kaasabil ja eeskujul saab olema rohkem inimesi, kes oskavad ohutuse teemal nõu jagada ja õnnetuse korral õigesti tegutseda.

Komando reageering on kompensatsioonimehhanismiks kas inimeste valele käitumisele ja hooletusele või vähesele ennetustööle. Päästeameti eesmärk on eelkõige säilitada elusid ja töötada selle nimel, et õnnetusi ei juhtukski. Selleks tuleb teha nii tõhusat ennetus- kui järelevalvetööd ning samal ajal tagada kogu Eesti kaetus kindla päästeteenusega.