Tartus lõppes eile Eesti teatri festival Draama. Nädal aega olid etenduskohtadele tähelepanu tõmbamiseks tänavatele tassitud silmatorkavalt punaseks võõbatud tugitoolid ja diivanid. Samamoodi eredaid, kohati vastandlikke elamusi pakkusid etendatud lavastused, erinedes üldiselt suuresti Eesti teatrite tavatoodangust. Niisiis, eelkõige andis festivalinädal tartlastele ja nende külalistele hea ülevaate meie teatri praegustest uutest suundumustest ja edasiviivatest jõududest.
Enamasti kõikidele asjadele tuleb kasuks, kui neid kõrvalt vaadata. Festivalile kutsutud välismaised teatritegelased avaldasid kõrvaltvaatajana nähtu kohta arvamusi, millega on peagi võimalik tutvuda ka teatrihuviliste laiemal ringil. Rajataguste teatrispetside ehedad, kohe pärast etendust öeldud arvamused, millele mõttekäikude korrused veel peale ehitamata, ei erinenud aga kuigi palju sellest, mida väljendasid tavalised kodumaised teatrisõbrad.
Leedust, Venemaalt, Prantsusmaalt, Lätist, Soomest ja mujaltki tulnud mitmekümne külalisega suhtles päevast päeva Tartu Ülikooli maailmakirjanduse magistrant Kadri Naanu. Õige mitme etenduse järel kuulis ta erinevate väliskülaliste suust vastakaid arvamusi: see on kõige parem asi, mida ma olen näinud; see on kõige halvem asi, mida ma olen näinud.
Samamoodi vastandlikke elamusi kogesid ühtedest ja samadest etendustest tartlastest teatrikülastajad. Nii näiteks oli seni Von Krahli teatris ja Prahas etendatud «Ihade osakonna» vaatajate hulgas neid, kes hakkasid poole etenduse ajal nihelema ja telefonis kella vaatama. Üks neist lahkus etenduse ajal, osa vaatajaid tõusis aga noort truppi austades aplausi ajal püsti.
Draamafestival andis vaatajatele tänuväärse ülevaate Eesti otsingulisemast teatrist ja ühtlasi laiendas publiku teatrimõistmist. Seekordse põhiprogrammi pani kokku Priit Raud, järgmise koostab Anu Lamp.
Festival lõppes. Järgmine ootab eesriide taga saali – ehk siis Tartusse – piiludes oma järge. See on kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT. Niisugune nimi tuleneb sõnades «Tartu kunstikuu» leiduvate tähtede meelevaldsest ümberpaigutusest ja annab märku festivali tavatust loomingulisusest.
Seekordset kunstifestivali kroonib Emajõelinnas maailmamainega – Veneetsia! New York! Moskva! – kunstistaar Marina Abramović. Tema loomingut, mille peamiseks väljendusvahendiks on nagu näitlejatelgi tema enda keha, kiidavad paljud taevani. Ja kindlasti on palju neid, kes arvavad, et no mis kunst see siis nüüd on, sest õige kunst on ju ikkagi see, mida saab seinale riputada...