Noam Chomsky: kas sõda oli 11. septembri järel ainuke valik?

Noam Chomsky Foto: Pm

Kätte on jõudnud 2001. aasta 11. septembri koletute, üldise arvamuse järgi kogu maailma muutnud kuritööde kümnes aastapäev.

Rünnakute mõju on vaieldamatu. Võtame kas või ainult Lääne- ja Kesk-Aasia: Afganistan vaevalt hingitseb, Iraak on laastatud ning Pakistan ohtlikult lähedal katastroofilisele kokkuvarisemisele.

1. mail 2011. aastal mõrvati Pakistanis kuritööde arvatav planeerija Osama bin Laden.

Selle kõige otsesemad ja märgatavamad tagajärjed ilmnesid samuti Pakistanis. Palju on kõneldud Washingtoni sügavast pahameelest, et Pakistan Osama bin Ladenit neile üles ei andnud. Vähem on kõneldud pakistanlaste raevust, et USA tungis poliitilise mõrva läbiviimiseks nende territooriumile. Viha Ameerika vastu oli juba nagunii hakanud Pakistanis ägedamaks muutuma ning need sündmused kütsid seda veelgi üles.

Üks juhtivaid Pakistani asjatundjaid, briti sõjaajaloolane Anatol Lieven, kirjutas ajakirja The National Interest veebruarinumbris, et sõda Afganistanis «destabiliseerib ja radikaliseerib Pakistani, riskides kaasa tuua niisuguse geopoliitilise katastroofi Ühendriikidele – ja kogu maailmale –, mis jätab varju kõik, mis üldse võib juhtuda Afganistanis».

Lieven kirjutab, et kõikidest ühiskonnaklassidest pakistanlased tunnevad valdavalt poolehoidu Afganistani Talibanile – mitte sellepärast, et see neile meeldiks, vaid sellepärast, et «Talibanis nähakse õiguspärast vastupanujõudu maa välismaisele okupeerimisele».

Samamoodi suhtuti Afganistani mudžahiididesse, kui nood astusid 1980. aastatel vastu venelaste okupatsioonile.

Sama meeleolu on omane Pakistani sõjaväejuhtidele, kes seisavad ägedalt vastu USA survele, mille siht on tuua nad ohvriks Washingtoni sõjas Talibani vastu. Kibedust lisavad USA terrorirünnakud (mehitamata õhusõidukite rünnakud) Pakistani pinnal, mis on president Obama ajal järsult sagenenud, samuti USA nõudmine, et Pakistani sõjavägi peaks Washingtoni eest sõda Pakistani hõimualadel, mis traditsiooniliselt on elanud üsna omaette, seda isegi Briti võimu ajal.

Sõjavägi on Pakistanis stabiilne institutsioon, mis hoiab kogu riiki koos. USA tegevus võib provotseerida teatavas osas sõjaväes vastuhakku, kirjutab Lieven, millisel juhul «Pakistani riik variseb tõepoolest väga kiiresti kokku – koos kõigi kohutavate tagajärgedega, mida see kaasa toob».

Võimaliku katastroofi mõju süvendab drastiliselt Pakistani tohutu ja kiiresti kasvav tuumarelvaarsenal ning riigis niigi märkimisväärse suuruse ja mõjuga džihadistlik liikumine.

Mõlemad on Reagani administratsiooni pärand. Reagani-aegsed ametiisikud teesklesid, et nad ei tea, et Zia u-Haq, üks Pakistani võikamaid sõjaväelisi diktaatoreid ja Washingtoni suur lemmik, töötab välja tuumarelva ning soodustab Pakistanis Saudi Araabia rahaga radikaalse islami levikut.

Ähvardava katastroofi muudab ohtlikuks just see, et need kaks pärandit võivad kombineeruda ning tuumamaterjal sattuda džihadistide kätte. Nii võib juhtuda, et näeme tuumarelva, kõige tõenäolisemalt «räpaseid pomme», plahvatamas Londonis ja New Yorgis.

Lieven võtab oma jutu kokku: «USA ja Briti sõdurid surevad Afganistanis sisuliselt selleks, et muuta maailma senisest ohtlikumaks nii Ameerika kui ka Briti rahvale.»

Washington kahtlemata saab aru, et USA operatsioonid piirkonnas, mille kohta kasutatakse lühendatult nimetust Afpak (Afganistan ja Pakistan), võivad Pakistani destabiliseerida ja radikaliseerida.

Seni avaldatud Wikileaksi dokumentidest on kõige tähtsamad USA Islamabadi suursaadiku Anne Pattersoni telegrammid, milles toetatakse USA tegevust Afpakis, kuid hoiatatakse, et see sisaldab riski «destabiliseerida Pakistani riiki, võõrandada nii tsiviilvalitsus kui ka sõjaväe juhtkond ning provotseerida Pakistanis ulatuslikum valitsemiskriis».

Patterson kirjutab võimalusest, et «mõni valitsusasutuses töötav isik võib tasapisi välja smugeldada piisavalt tuumamaterjali, et sellest saaks valmistada relva». Seda ohtu süvendab veelgi «relvade kergesti haavatav ohutus nende transpordi ajal».

Mitmed analüütikud on täheldanud, et bin Laden saavutas oma sõjas Ühendriikide vastu üsna mitu suuremat võitu.

Eric S. Margolis kirjutas ajakirja The American Conservative mainumbris, et bin Laden «on korduvalt väitnud, et ainuke viis USA väljatõrjumiseks muslimite maailmast ja tema satraapide purustamiseks on tõmmata Ameerika mitmesse väiksesse, kuid kulukasse sõtta, mis lõpuks ajab ta pankrotti».
See, et Washington lausa kiirustas täitma bin Ladeni soove, sai selgeks kohe pärast 11. septembri rünnakuid.

CIA juhtivanalüütik Michael Scheuer, kes oli jälginud Osama bin Ladenit alates 1996. aastast, kirjutas 2004. aastal oma raamatus «Imperial Hubris»: «Bin Laden on väga täpselt Ameerikale välja öelnud põhjused, miks ta tahab meiega sõdida. Tal on kindel siht muuta otsustavalt USA ja lääne poliitikat islamimaailma suhtes.» Suurel määral on ta selle sihi ka saavutanud.

Scheuer jätkab: «USA relvajõud ja poliitika viivad lõpule islamimaailma radikaliseerimise, mille poole Osama bin Laden on püüelnud alates 1990. aastate algusest ja mis tal ka teataval, aga ainult teataval määral oli juba õnnestunud.

Ma usun, et seetõttu on õigustatud järeldus, et Ameerika Ühendriigid on jäänud bin Ladeni ainsaks asendamatuks liitlaseks.» Võib öelda, et need sõnad peavad paika isegi pärast bin Ladeni surma.

Viimase kümnendi arvukad õudused ärgitavad küsima: kas lääs oleks võinud 11. septembri rünnakutele ka kuidagi teisiti reageerida?

Džihaadiliikumist, millest suur osa suhtus bin Ladenisse äärmiselt kriitiliselt, oleks ehk suudetud pärast 11. septembrit lõhestada ja nõrgemaks muuta, kui «kuritegu inimsuse vastu», nagu rünnakuid täiesti õigustatult iseloomustati, olekski käsitletud kuriteona ning kahtlusaluste tabamiseks oleks ette võetud rahvusvaheline operatsioon.

Seda mõisteti juba tollal, aga sõjapalavikus ei hakatud seda isegi kaaluma. Tasub lisada, et suures osas araabia maailmas mõisteti bin Laden neis rünnakutes osalemise pärast hukka.

Surmapäevaks oli bin Laden juba ammu hääbunud täht ning sellele eelnenud kuid iseloomustas pigem tähelepanu araabia kevadele. Tema tähenduse araabia maailmas võttis kokku ajalehes New York Times ilmunud Lähis-Ida asjatundja Gilles Kepeli artikli pealkiri «Bin Laden oli juba surnud».

See pealkiri oleks võinud ilmavalgust näha märksa varem, kui USA ei oleks ergastanud džihaadiliikumist oma kättemaksurünnakutega Afganistanis ja Iraagis.

Džihaadiliikumise sees oli bin Laden vaieldamatult austatud sümbol, kuid nähtavasti ei etendanud ta kuigi suur rolli Al-Qaedas, selles «võrkude võrgustikus», nagu analüütikud seda nimetavad, mis võttis ette valdavalt sõltumatuid operatsioone.

Isegi kõige selgemad ja lihtsamad faktid viimasest aastakümnest sunnivad meid rõõmutult mõtlema 11. septembrile ja selle tagajärgedele ning sellele, mida see kõik meile tulevikus ennustab.