Mikk Salu

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Inimeste soovid on piiramatud, võimalused piiratud. Turumajanduses saavutatakse tasakaal hinna abil. Me kõik võiksime soovida Mercedest, aga kuna võimalusi (raha) on piiratult, siis osa valib Toyota, osa trolli ja osa käib jala. Nõukogude Liidus, kus hinnamehhanism rikuti, lahendati soovide ja võimaluste konflikt krooniliste järjekordade, defitsiidi ja kaubapuudusega.


Pikad ravijärjekorrad on tasuta meditsiinis paratamatud. Me soovime rohkem, kui on võimalusi. Tulemuseks ravijärjekorrad ja kaubapuudus ehk see, et kõike kinni ei maksta. Nii on Eestis, nii on Soomes, nii on Rootsis.

Ameerika Ühendriikides, kus suurem osa meditsiinist põhineb turumajandusel, on teistsugune lahendus. Järjekorrad on lühemad ja uuemad ravivõtted kättesaadavamad, aga konks on selles, et mitte kõigile. Kellel raha või kindlustust pole, jäävad üldse ilma, tinglikult öeldes – nende jaoks on ravijärjekord eluea pikkune.

Ma ei tea ühtegi eksperti, kes oskaks öelda, kuidas seda probleemi lahendada. Järjekordade pikkus võib kõikuda, kuid need jäävad. Samamoodi nagu jäävad ka tulevikus ilmuma lood, kuidas haigekassa keeldub seda või teist ravi kinni maksmast.