FOTO: Pm

Tarmo Rüütli on kahtlemata jalgpalligeenius. Aastaid tagasi viis ta FC Levadia UEFA karikasarja (praegune Euroopa liiga) põhiturniiri lävele, nüüd on Eesti rahvuskoondisega jõudnud EM-finaalturniirile lähemale kui kunagi varem sinisärkide ajaloos.


Mis kõige tähtsam, Rüütli on suutnud seda, millega mitmed välistreenerid varem hakkama ei saanud. Ta on pannud meeskonnad mängima jalgpalli (suure rõhuga viimasel sõnal). Verinoor jalgpallifänn võib-olla ei teagi, vanem kipub aga unustama, kuidas koondis mängis viisteist, kümme või isegi veel viis aastat tagasi.

Päris kaugele ajas tagasi polegi mõtet minna, kuid mõelgem Rüütli-eelsele perioodile. Vahetult enne Rüütlit peatreeneri kohustusi täitnud Viggo Jensenit ja tema kurikuulsat rombi meenutatakse üldse väikese pilkega: taanlase viljeldud taktika võis küll mehe enda peas ideaalne olla, kuid platsil ebaõnnestus see täielikult.

Jenseni eelkäija Jelle Goesi käe all püüdis Eesti tõepoolest kohati ka ründavat jalgpalli mängida, kuid väravaid ja võite ei tulnud, veidi suuremate meeskondadega heideldes olime enamasti käpuli ning pidime vaid õnnele lootma, kui tahtsime punkte saada.

Kõige sarnasem eespool meenutatud aegadega oli Rüütli käe all sel EM-valikturniiril tänavu juunis peetud võõrsilmäng Itaaliaga, mille kaotasime 0:3. Seal sattus meeskond justkui ajamasinasse ja platsil ei saadud millegagi hakkama.

Kuid üldiselt on nüüd möödas ajad, mil pidime kõiki paberi peal vähegi tugevamaid vastaseid kartma nagu tuld ning edu saavutamiseks lootma vaid oma värava kinnitsementeerimisele. Sinna jäi aga enamasti paratamatult ikka mõni ava sisse.

Nüüd, mil Eesti hoiab EM-valikgrupis voor enne lõppu 3. kohta, tekib aga küsimus, kuidas Rüütli on nimede poolest Euroopa mõistes vähem kui keskpärase koondise suutnud nõnda heasse seisu viia. Kui jätta kõvale Fääri saarte kalurid ja lambapügajad, on meie ülejäänud valikgrupikaaslased (Itaalia, Serbia, Sloveenia ja Põhja-Iirimaa) paberi peal Eestist mäekõrguselt üle.

Mullu oktoobris, pärast Eesti ajaloolist 3:1 võitu Serbias, küsisin Rüütlilt, mis on tema edu saladus.
Kuigi Rüütli nimetas esmalt kõiki temast endast vähe sõltuvaid asjaolusid, nagu mängijate üldine taseme tõus, üritasin juttu triivida temani, mille peale treener lõpuks vastas: «No kui sa nüüd niimoodi pinnid, siis mingil määral olen ma kindlasti oma käekirja järgi koondise kujundanud.

Tegutsen nii, nagu pean oluliseks ja õigeks, siiani on see meestele meeldinud. Olen tähtsustanud palli valdamist, palliga olemist ja millegi loomist.»

Just see millegi loomine iseloomustabki Rüütli mängujoonist. Ka kõige tugevamate vastastega mängides üritab Eesti palli mingi mõttega vallata ja enamasti, kas või episoodiliselt, tulebki see välja. Tõsi, nagu Rüütli ütleb, mängib oma osa selles kindlasti vajalike meeste olemasolu (Konstantin Vassiljev, Aleksandr Dmitrijev jt).

Kuid tegelikult on ikka peatreener see, kes mehed mängima paneb. Lisaks taktikalisele küpsusele ongi Rüütli tugevus jalgpallurite enesekindluse suurendamine. Rüütli oma muheda huumoriga on koondises tekitanud laheda õhkkonna, kus kõigil on mõnus olla.

Kas olete kuulnud, et Rüütli kas või mõne suure kaotuse järel oleks mängijaid teravalt kritiseerinud, nagu mõnes riigis juhendajatel kombeks? Ei ole! Kas olete kuulnud, et näiteks Sergei Zenjov, Tarmo Kink või keegi kolmas kunagi nuriseks, kui ta pingile jääb? Ei ole!
Peatreener usaldab mängijaid ja mängijad treenerit. Just see ongi edu valem. Just see ongi meeskonnavaim.