Mark Soosaar

FOTO: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Oli kaks suurt tragöödiat kahepäevase vahega. Mäletan selgelt neid sügispäevi kümme aastat tagasi. 9. septembril hommikust õhtuni ning kogu järgneva öö oli Pärnumaa täis kiirabiautode õudset huilgamist.

Ohvrite hulk kasvas hirmuäratava kiirusega. Ülejärgmisel päeval oli terve maailm täis New Yorgi kõrbehaisu, surmakarjeid. Kui võrrelda hukkunute suhet riigi elanike üldarvuga, oli Pärnu tragöödia Ameerika omast suurem. Aga valu vägivaldselt võetud elude pärast pole mõõdetav arvudega.

Pärnu metanoolitragöödias hukkus 68 meest ja naist. Sadakond vägijooki rüübanut õnnestus siiski päästa. Neist 40 pidid edasi elama raskete vigastustega. 30 last jäid vanemateta. Riigile läks päästeoperatsioon maksma 3,6 miljonit krooni.

Töid juhtis vapper kiirabiarst Külvar Mand, kelle rahvas seejärel riigikokku valis. Kohtu alla anti 19 metanooliärikat, kõige rängemaks karistuseks oli ... viieaastane vabadusekaotus ettevaatamatuse tõttu põhjustatud surma eest! Kas need 68 inimest hukkusid tõesti üksnes ettevaatamatuse ja sugugi mitte kasuahnuse pärast? Ning kas meie üliliberaalne majandusmudel polnudki kaasosaline selles tragöödias?

On ime, et Pärnu tragöödia pole veel suuremas mastaabis kordunud, sest kodumaises alkoholipoliitikas pole ju kardinaalseid muutusi tehtud. Üks märkimisväärne samm ikka tehti. Hoolimata Reformierakonna vastupunnimisest panid riigikogus seljad kokku IRL ja Keskerakond ning enam Eestimaa poodidest õhtul kümnest alkoholi osta ei saa. Aga see ongi kõik.

Üksnes Tallinnas on praegu alkoholi müügikohti rohkem kui Soomes või New Yorgis. Kanadas, USAs ja Põhjamaades müüakse kanget alkoholi vaid spetsiaalsetes poodides, mille uksed suletakse siis, kui õhtu on veel noor.

Oluliselt väiksem müügipunktide arv mitte üksnes ei piira alkoholimüüki, see hõlbustab ka kontrolli. Miks me ei saa või ei taha karmistada kodumaist alkoholipoliitikat? Kas kardame salaviina pealetungi? Või ei julge avalikult öelda, et salamisi ihkame vastavaid samme naaberriikides, mis paneb hordid taas tulema viinareisiks Maarjamaale...

Olen kaugel sellest, et ihaleda Gorbatšovi-aegset sissisõda veini- ja viinapudelitega. Ent on üks mõõde, millest on palju räägitud ja mis on kahjuks siiani korralikult mõõdistamata.

Mõõde, kus ühel pool on riigieelarve tulud alkoholiaktsiisist ja teisel pool kulud alkoholist tingitud terviserikete praavitamiseks. Huvitav, kumb teise üles kaalub? Ehk teisisõnu: kumb on meile tähtsam – majanduse ergutamine tarbimise (ka alkoholitarbimise!) abil või rahva tervis ja elujõud? Ning veel üks mõtlemapanev sõltuvus on meil, kultuuriinimestel, alkoholimaailmaga.

Mida rohkem rahvas viina kõrri kallab, nikotiini kopsu tõmbab, kasiinos pea kaotab, seda rohkem pappi kultuurkapitali arvele korjub ja sealt loomeinimestele edasi liigub. Kui eetiline selline ahel ikka on?

Pärnu metanoolitragöödia puudutas mindki lähedalt. Uue kunsti muuseumi koristaja oli turult ostnud odavat viina ning kallanud seda oma sünnipäevakülalistele. Muuseumi puhvetipidaja suri, sünnipäevalaps ise võitles haiglas mitu kuud surmaga, kuni saatus määras talle raskeima karistuse – elada edasi häbi ja painava südametunnistusega.

Tookord kirjutasin Postimehes ideest võtta liistule mitte üksnes salaviina müüjad, vaid ka ostjad. Suuremat või väiksemat kasu taga ajades on süüdi ju mõlemad.

Nii sellest kui paljudest teistestki ideedest pole meie turuseadusi jumaldavas ühiskonnas asja saanud. Olin valimiste eel tunnistajaks, kuidas pärnakad palusid muuta viinapoe Eluvesi nime. Kõrge linnaametnik andis mehesõna seda kindlasti teha.

Iga kord tulikirjast Eluvesi mööda sõites meenub mulle lugu mehest, kes on oma sõna peremees – täna annab, homme võtab.
Pärnus Kihnu poe taga alustavad oma sügispäeva tuikuvad mehed ja naised. Hulk ei vähene, näod ei vanane. See väljaspool ühiskonda elav kogukond täieneb pidevalt uute ja nooremate eluheidikutega, kelle saatus tippujõudnutele suurt korda ei lähe.

Kas meie sotsiaalsüsteem suudab uute elektriautodega tuua töö ja lootuse kaotanud inimesi tagasi inimväärsesse maailma? Või peame jätkuvalt leppima riskiga, et lahvatab aheltragöödia, mis lennutab uued ohvrid taevastele jahimaadele ning mõne tubli kiirabiarsti Toompeale?