Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Michael C. Polt ütleb Postimehe usutluses, et 11. septembril kümne aasta eest kaotasid ameeriklased tunde, et USA on kindel ja turvaline paik. «Tollest päevast saadik on USA astunud küllaltki dramaatilisi, teinekord ka vastuolulisi samme selleks, et kindlustada oma julgeolekut ja tulevikku,» tõdeb diplomaat.
11. september 2001 on üks neid kuupäevi, mille puhul paljud inimesed mäletavad väga täpselt, kus nad tol ajal viibisid. Kus te tol päeval olite, millised on teie isiklikud meenutused?
Olin Washingtonis, oma töökohal välisministeeriumi maja 7. korrusel. Ma mäletan, et seisin oma kabinetis, mul oli seal telekas CNN lahti, aga ilma hääleta. Mäletan, et näidati lennuki sõitmist torni ja ma mõtlesin, et see peab olema midagi Hollywoodist. Mingi katastroofifilmi reklaamklipp või midagi sarnast. Kuna mul ei olnud häält peal, siis ei olnud põhjust midagi muud arvata. Aga kui keerasin ka heli kuuldavaks, siis kuulsin kommentaare ja mõistsin, et asi on tõsine. Selsamal hetkel võis kuulda, et ümberringi samal korrusel tõuseb jutukõmin, inimesed hakkasid rääkima. Nad said aru, milline õudne asi oli juhtunud.
Mäletan veel seda, et oma aknast välja vaadates nägin üle Potomaci jõe asuvat Pentagoni ja sealt suitsu tõusmas. Öeldi, et lennuk sõitis ka Pentagoni ja tõepoolest, aknast oligi suitsupilve näha.
Kas välisministeerium evakueeriti? Te jooksite välja?
Jah, täpselt nii. Levis valeinfo või kõlakas, et ka välisministeeriumis või selle läheduses on lõhkekeha ning kõigile anti korraldus majast lahkuda. Kõlas häire ja me kõik pidime majast välja minema, ning suunduma selleks ettenähtud kogunemiskohta.
Majja tagasi minna ei lubatud, seega inimestele öeldi, et minge koju. See oli aga väga keeruline, peaaegu võimatu, vähemalt otsekohe pärast rünnakuid. Tänavad olid inimesi täis, ühistransport ja mobiiltelefonivõrk oli ülekoormatud. Isegi koju helistamine ja teadaandmine, et ma jään hiljemaks vms, oli väga raske.
Läksime majast eemale nagu oli kästud, ning olime parkides või mujal eri linnaosades. Proovisime saada bussi või metroo peale või kelleltki küüti saada. Paljud inimesed, kes elasid Virginia poole peal, hakkasid jalgsi üle silla minema – see oli väga pikk tee.
Teil ilmselt polnud võimalik minna Pentagoni juurde vaatama, mis seal täpsemalt on juhtunud?
Ei, see piirati väga kiiresti sisse, lähedale polnud võimalik minna. Tegelikult kõik valitsushooned olid samas seisus. Meile antud instruktsioonid ütlesid, et lahkuge kesklinnast, minge iga võimaliku ohuallika juurest eemale ning koju.
Ameerikas on 11. september juba varasemast kuulutatud mälestuspäevaks, kuid kas tänavu, mil terrorirünnakust möödub kümme aastat, on plaanis seda ka eriliselt meeles pidada?
Põhisündmus on kindlasti mälestuspargi avamine New Yorgis ground zero ümbruses. 11. septembril, rünnaku 10. aastapäeval avatakse memoriaal esialgu rünnakus ellujäänute ja ohvrite perekondade jaoks, kes võivad oma silmaga mälestuspargi üle vaadata. Järgmisel päeval aga pääsevad mälestusparki juba kõik soovijad.
Väiksemaid mälestusüritusi toimub kindlasti ka Pennsylvanias, kus lennuk alla kukkus ning olen kindel, et ka kolleegid Pentagonis korraldavad neid.
Kas saatkond korraldab midagi ka Tallinnas?
Jah, pühapäeval, 11. septembril tuleb mälestuskontsert Niguliste kirikus. Sinna kutsume Eesti pääste- ja politseiametnikke ning teisi inimesi, kes on seotud eriolukordade lahendamisega. Muidugi on see eelkõige rünnaku ohvrite mälestusüritus, aga mõeldud ka nende inimeste meelespidamiseks, kes läksid ohvritele appi ja riskeerisid sealjuures oma eluga.
Tegu on väga pühaliku ja tõsise üritusega ja Niguliste on selleks sobiv paik.
Kui rääkida 9/11 rünnaku poliitilistest tagajärgedest, siis maailmapilt muutus ühe hetkega ning algas «terrorivastane sõda». Kümme aastat on mööda läinud – on see sõda nüüd lõppenud või jätkub ikka veel?
Ei, see pole lõppenud. Ma ei usu, et keegi saaks ennustada, et kunagi lõpeb meie vastupanu taolistele kuritegudele, sellisele valimatule tapmisele, millega tegelevad terroristid. Ühiskond peab jääma valvsaks ning olema valmis tegema kõik vajaliku meie demokraatliku ühiskonna kontekstis, näitamaks meie otsustavust, et me ei lase sellistel rünnakutel meie elulaadi vastu toimuda karistuseta või meiepoolse valmisolekuta.
Terrorismivastased jõupingutused ei vaibu ei USAs ega meie sõprade ja liitlaste juures, ega ka laiemalt rahvusvahelises kogukonnas. Ka mitte tulipunktides, näiteks Afganistanis või mujal maailmas, kus terroristid võiksid leida endale pelgupaika, et koonduda ja käivitada meie vastu uusi rünnakuid.
USA on olnud selles mõttes edukas, et pärast 11. septembrit 2001 ei ole Ameerika pinnal ühtki võrreldavat terrorirünnakut aset leidnud. Ilmselt mitte sellepärast, et keegi poleks tahtnud neid korraldada, vaid USA vastavatel teenistustel on õnnestunud need ära hoida?
Oleme selles osas end palju parandanud ja palju teadlikumaks saanud. Mitte ainult korrakaitsjad, vaid ka kogu avalikkus.
11. septembril 2001 kaotatud elud oli selle päeva suurim kaotus. Aga tähtsuselt järgmiseks kaotuseks oli turvatunde minetamine. Ameeriklased olid väga pikka aega tundnud end oma piiride sees väga kindlalt. Meil muidugi on olnud erinevaid probleeme, kuritegevust jne, kuid päeva lõpuks oleme alati leidnud, et Ameerika on meie jaoks üpris kindel ja turvaline paik.
See tunne purunes tol päeval. Ja tollest päevast saadik on USA astunud küllaltki dramaatilisi, teinekord ka vastuolulisi samme selleks, et kindlustada oma julgeolekut ja tulevikku.
Oleme sel teel ka vigu teinud, aga enamasti siiski toiminud õigesti. Ning kui midagi on valesti, siis neid asju ka parandanud.
Kuid põhilise eesmärgi osas oleme kõik ühtsed: meil tuleb kindlustada, et me ise ja meie sõbrad võiksid tunda end kindlalt. Selle nimel tuleb teha kõik, mis vaja.
Kui nimetasite tehtud vigu, siis vaevalt küll, et loete nende hulka tänavu maikuus toimunud USA operatsiooni, mille käigus tapeti Osama bin Laden?
See oli küll veast väga kaugel. Vastupidi, tegemist oli ülimalt eduka operatsiooniga, mille kaudu süüdlane võeti vastutusele.
Selle operatsiooni käigus ei olnud tsiviilohvreid, meie missiooni vaprad teostajad ei kandnud kaotusi ning lõpptulemusena murti selgroog organisatsioonil, mis oli pühendanud end meievastastele pahategudele – meie all mõtlen mitte üksnes ameeriklasi, vaid kogu tsiviliseeritud ühiskonda.
On räägitud ka sellest, kas operatsiooni eesmärk oli konkreetselt bin Laden elusalt või surnult tabada, või oli eesmärk ta konkreetselt tappa. Näiteks New Yorkeris ilmunud põhjalik ülevaade keskendus viimasele variandile. Kas poleks olnud parem esiterrorist kinni võtta ja USAs kohtu ette tuua?
Las ma vastan teile nii: Ameerika Ühendriikide poliitika või tegutsemise eesmärk ei ole mitte kunagi minna ja kedagi tappa – kui tegu ei ole just selgelt sõjategevusega, olles sõjas.
Ehkki me kutsume ka praegu toimuvat terrorismivastaseks sõjaks, on meie eesmärgiks alati inimesed vastutusele võtta. Kasutan seda terminit, kuna see ongi täpselt see, mis on meie eesmärk. Vastutusele võtmine tähendabki seda, et keegi tuuakse kohtu ette, esitatakse olemasolevad tõendid ja siis tehakse ettenähtud protseduuri jälgides otsus.
Ma muidugi polnud ise kohapeal ja ei saa arutada selle operatsiooni üksikasju – ent olukorras, kus on tegemist väga-väga ohtliku ja äärmuslikult muutliku situatsiooniga, ning tuleb tabada ilmselt üks kõige ohtlikumaid inimesi maailmas, pole just väga palju aega selleks, et öelda: «Võtkem püssist padrunid välja ja läheme vestleme veidi tassikese tee juures.» Nii see ei tööta. Lõpuks tuleb teha, mida selles olukorras vaja.
Kuid kõik meie julgeoleku- ja korrakaitseteenistused ning ka sõjavägi tegutsevad vastutustundlikult ja hoiduvad jõu kasutamisest, kui see just tingimata vajalik pole.
Bin Ladeni kaliibriga kurjategijate kohtlemine näib rahvusvaheliselt üldse väga kõikuv: Saddam Husseini üle mõisteti kohut ja ta poodi üles. Nüüd on õhus küsimus, mida teha Gaddafiga, kelle püüdmiseks elusalt või surnult pandi Liibüas välja kaks miljonit dollarit - kas teda peaks kohtu alla andma Liibüas, või peaks see koht olema rahvusvaheline kriminaalkohus? Miks see nii on?
Sest need olukorrad ongi erinevad. Kui jutt on olukorrast Liibüas, siis millise seaduse järgi saab Gaddafit süüdistada? Kui tegu pole Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, mis tegutseb rahvusvahelise statuudi alusel, siis saab see toimuda ainult nende seaduste alusel, mis Liibüas selles kontekstis olemas olid. Samamoodi, kui rääkida Egiptusest ja Mubarakist, siis seal toimub kõik Egiptuse seaduste alusel. Nii tulebki seda käsitleda - nagu te mainisite ka Saddam Husseini ja seda, mis Iraagis toimus.
Süüdistuse esitamist ja karistust nähakse erinevates ühiskondades erinevalt. Üks asi, mille poolt meie, ameeriklased alati kõneleme, on õiguspärasus. See tähendab, et reegleid järgitakse piisavalt, et mitte anda põhjust kriitikaks. Et süüdistatav saab esitada oma argumendid samamoodi, nagu süüdistus esitab enda omad, ning et seadust kohaldatakse ühtviisi kõigi suhtes. See tagab, et tegu poleks kättemaksuaktiga, vaid kõik toimub õigusriigile kohaselt ja seaduslikult.
Seda on lihtne öelda, aga väga raske teostada, eriti konfliktijärgse kaose oludes. Aga siiski võimalik, kui on piisavalt tahet, ja ka rahvusvaheliselt mõjutatakse inimesi käituma vastutustundlikult pärast seda, kui relvad on vaikinud.
Lubage, et toon selles kontekstis veel ühe näite: endise KGB ohvitseri Golovatovi juhtum, kes võeti Austrias kinni, aga Leedule teda välja ei antud. Kas see tähendab, et mõne riigi puhul kehtivad teistsugused reeglid?
Pole võimalik mööda vaadata eri riikide seadustest ega nägemustest nende tõlgendamise kohta. Või ka erinevatest, rahvuslikest vaatenurkadest selle kohta, kuidas tõlgendada rahvusvahelist õigust.
Ma ei saa muidugi kõnelda Leedu valitsuse eest, kuid ma olen kuulnud, et Leedu välisminister pahandas Austria peale, et nad ei andnud toda härrat Leedu võimudele üle. Seega ma tean, kuidas nad sellele vaatavad ja ma olen kindel, et austerlastele on väga selgelt välja öeldud, mida leedulased sel puhul tundsid.
Me räägime väga palju õigusriigist, rahvusvahelisest õigusest, rahvusvahelistest lepingutest, ning sellest, kuidas saada hakkama rahvusvahelise kuritegevusega, Arvan, et mida päev edasi, seda paremini tuleme sellega toime. Vaadakem, kus olime 20 aasta või 50 aasta eest - arvan et rahvusvaheline koostöö on oluliselt paranenud. Ükskõik mis masti või kust pärit kurjategijad ka poleks, nad jäetakse võimaluseta vahetada jurisdiktsiooni lihtsalt sel teel, et liikuda ühest geograafilisest asukohast teise.
Liibüa asjus: näib, et USA on pingutanud selle nimel, et mitte saada omale järgmist Iraaki või Afganistani. Teie roll on seal märksa väiksem ja Euroopa riikidel suurem. Kas Liibüa pole USA seisukohalt nii tähtis riik või on sellel mingil muul põhjus?
Ei saa öelda, et Liibüa poleks meie jaoks oluline. NATO aitab seal kaitsta tsiviilelanikke, tema ülesandeks on mitte lasta Gaddafil omaenda rahvale häda teha. Liibüa sõltub oma panustavatest partneritest, ning me jagame seda raskust nii hästi kui oskame.
Kui alliansis Liibüa-aktsiooni kohta otsus sündis, siis oli üksmeel selles osas, et USA ei võta endale juhtrolli, ning et meie Euroopa liitlased saavad suurema panuse anda.
See ei tähenda, et USA jäänuks tahaplaanile – ei, me tegime palju ära. Me ei võtnud aga juhtimist endale, vaid liitlased tegid kõike koos. Ma arvan, et see on väga hea märk, et meie allianss toimib, et töötab kogu mootor tervikuna.
On olnud kriitikat selle kohta, et algul polnud piisavalt laskemoona, polnud piisavalt rakette jne. See oli nii, aga ikkagi, lõpptulemuseks oli võit, ning võit mitte üksnes alliansi seisukohalt. Võitis sündsus, võitis inimlikkus. Diktaatorile anti teada, et ära käitu oma inimestega selliselt ja kui sa ikkagi seda teed, siis me kavatseme vastu hakata. Tulemused on näha.
Vahepeal oli teatud periood, mil Gaddafi režiimi ja lääneriikide suhted paranesid ning tundus isegi, et need suhted kujunevad suhteliselt normaalseks. Kus Gaddafi vea tegi?
Väga lihtne. Seesama suurim viga, mida teevad kõik diktaatorid ja autoritaarsed režiimid – nad ignoreerivad omaenda rahva tahet ning paljudel juhtudel ründavad ja teevad oma inimestele viga. See ei sõltunud mitte sellest, kuidas ta meiega käitus – meil oli ju palju probleeme, aga Gaddafi langemine toimus siis, kui Liibüa rahval sai mõõt täis. «Küllalt! Me tahame teistsugust Liibüat!» Nad tahtsid teistsugust valitsust, ning inimesed võtsid kätte ja tegutsesid, hoolimata suurest ohust, mis neid ähvardas.
NATO aktsioon Liibüas käiviti argumendiga, et Gaddafi ründab omaenda rahvast. Täpselt sama toimub aga Süürias. Miks NATO lennukeid Süüria taevas näha ei ole?
Surveavaldused Süüria režiimi suhtes on pidevalt kasvanud, ning neid tugevdatakse veelgi. Teie küsimusele, miks oleme ühes, aga mitte teises kohas, saan anda vastuse, et me ei saa pidevalt kõikjal kohal olla.
Küll aga saame omada rahvusvahelises kogukonnas järjepidevat vaadet ning järjepidevalt toimida, ehkki ühel juhul võib see olla mitte nii dramaatiline tegevus kui teisel.
Süüria rahvale soovime täpselt sama, mida soovime ka Liibüa rahvale või Egiptuse rahvale, või Iraagi või Afganistani rahvale – et nad saaksid määrata omaenda tulevikku vabas ühiskonnas, valida omaenese juhte ning elada turvaliselt ja vabana omal maal. Aga kuidas selleni jõuda, võib olla igal juhtumil erinev.
USA valitsuse võlaprobleemid on suured, mida näitab kasvõi teie riigireitingu alandamine Standard & Poor’si poolt, ning ka hiljutised vaidlused Kongressis võlapiiri asjus. Kas see tähendab ka, et mingi järgmise konflikti puhul enam ei ole Euroopal ega USA-l «maailma politseiniku» osa täita, sest ei jaksta seda kinni maksta?
Ma ei suuda küll ette näha sellist aega, mil USAl ei ole piisavaid vahendeid ja tahet kaitsta oma huve, kus iganes need ka ohtu ei satuks. Kodus, rahvusvaheliselt või ükskõik millises maailma nurgas. Taolisi illusioone pole mõtet hellitada ei meie sõpradel ega vaenlastel.
Ma ei saa ennustada ka seda, et Põhja-Atlandi Liit, mis on maailma ajaloos kõige edukam sõjaline liit, poleks ükskord enam niisugune organisatsioon, mis suudab praktikas kaitsta oma väärtusi ning üksteisele antud lubadusi.
Eestlastel oli kindlasti põhjust rõõmustada, kui meie riigireitingut tõsteti vahetult pärast seda, kui teie oma oli alandatud. Kuid te saate ju vajadusel dollareid alati juurde trükkida, et võlgu maksta?
(Polt kiidab siinkohal pikalt Eesti käitumist majanduskriisis). Oleme korduvalt öelnud, et te olete eeskujuks ülejäänud Euroopale ja niisamuti ka meile oma vastutustundliku riigirahanduse poolest.
Mis puutub meie endi tahet tõsiselt oma [majandus]olukorraga tegeleda, et mitte teisi globaalse majanduse osalisi haavata, võin taas öelda: pole mingit põhjust kahelda selles, et lõpptulemusena Ameerika kunagi täidab alati oma maksekohustused, nii rahvusvaheliselt kui siseriiklikult. Kui see on valus, siis olgu – me teeme kõik vajaliku, et olla igaühele vastutustundlik partner.
Kui teie käes on USA valitsuse võlakiri, siis mulle ei lähe korda see, mida on öelnud Standard & Poor’s. Võite kindel olla, et see võlakiri ei muutu väärtusetuks. Kui me oleme teile kinnitanud, et maksame teile teatud summa ja teeme seda nii mitu aastat, te saate oma raha kätte.
Mis puutub sellesse, et saame dollareid juurde trükkida, siis seda tõesti saab teha. Nii nagu ka euroalas on võimalik trükkida juurde eurosid, kui selline otsus tehakse. Kuid meil ei ole mingit kavatsust saada inflatsioonitšempioniks või olla vastutustundetuse ja võlgadesse uppumise eestkõnelejaks. Meie kavatsus on olla jätkuvalt maailma kõige edukam ja tugevam majandus.
Seega te ei usu seda, et uus ülemaailmne majanduskriis ootab meid kohe järgmise nurga taga?
Ma ei ole majandusteadlane ja ma ei hakka ka väitma, et ma suudaksin näha ette iga siia-sinna pööret rahanduses, eriti veel tänases volatiilses turuolukorras. Minust palju targemad inimesed ei oska öelda, et mis hommepäev juhtub.
Kuid ma usun väga kindlalt, et Ameerika majanduse aluspõhi on tugev, usun Ameerika töötajatesse ja sellesse, et kui me teeme mingeid vigu, siis ka mööname neid ja võtame vajalikud meetmed vigade parandamiseks.
Ma ei ole murelik. Pikaajaliselt ma üldse ei ole mures, lühiajaliselt olen veidi närviline, kuid pikema perioodi osas on mul küll täielik kindlus, et kõik sujub hästi.
Tänavu 2. septembril möödus kakskümmend aastat päevast, mil USA president George Bush teatas avalikult, et Ühendriigid loovad diplomaatilised suhted Eesti ja teiste Balti riikide valitsustega. Kuna USA hoidis diplomaatilisi kontakte Eesti Vabariigi esindajatega kogu sõjajärgse aja, siis see oli sisuliselt Eesti toonase valitsuse de facto tunnustamine?
Just nimelt. Ma nimetaksin seda diplomaatiliste suhete jätkamiseks, sest olime Eestit tunnustanud juba 1922. aastal. See ei muutunud kogu okupatsiooniajal ning me lihtsalt taastasime oma kohaloleku siin.
Kuid see oli meie jaoks uhke hetk, sest me olime olnud vaba Eesti partneriks kogu selle vahepealse raske aja. Ning lõpuks süttis tunneli lõpus valgus. Paljud inimesed ju kahtlesid, kas seda aega üldse tuleb.
Tänavu on teil saatkonna poolt teada antud ühest uuest projektist – Eesti-Ameerika innovatsiooniauhind. Kuidas sellega läheb?
Ma kuulutasin selle auhinna välja 4. juulil ja peaauhinnaks on välja pandud 10 000 eurot. Ma arvan, et kõik Ameerikaga koostööd teinud Eesti innovaatorid pole kindlasti veel endast teada andnud. Kuid ma väga tahaksin, et see auhind leiab omaniku. Kogu info on veebis olemas, nii et tulge ja kandideerige.
Meil on kavas see auhind muuta ka iga-aastaseks. 10 000 eurot pole muidugi palju, aga tahaksin, et inimesed oleks selle võimalusega kursis. Ning see võiks olla üks säde lisaks kõigele muule, mis innustab eestlasi ameeriklastega koostööd tegema. Muide, taotlusi võib esitada ükskõik mis valdkonnast, see ei pea sugugi olema üksnes IT või kultuur või haridus. Ükskõik milline innovatiivne ettevõtmine, kus Eesti osapool on teinud koostööd Ameerika osapoolega, võib kandideerida.